Tuesday, February 28, 2012

kahekümne kaheksas


olete oodatud 
täna õhtul kell 19.30 pühavaimu saalis 
(sissepääs pikk tn 20 peauksest)

seeria nr 4 – stand up draama - artistic talk
tuntud performance'i, stand-up tragöödia viljeleja ja viimasel ajal ka telesaadete tegija sandra jõgeva ja ka tuntud stand-up draama viljeleja katrin essenson räägivad naistest ja feminismist, kunstipraktikatest ja meediast. õhtut iseloomustab ilmselt potentsiaalne valmisolek mis iganes suunas kujuneda...








veidi ka homsest: 
seeria nr 5 ...unfinished symphony...
kolmapäev, 29. veebruar. minu jaoks viimane õhtu pühavaimu saalis. 
võtan otsad kokku. valin välja parimad palad, millega edasi töötada, millega mitte. 
ei tahtnud ennast nagu eriti millegagi piirata esialgu, ka teema valikuga, millest päriselt ikkagi ei saanud mööda, sest mingi siht peab inimesel olema. protsessi käigus teema muutus üha selgemaks. kuigi ma ei plaaninud seda püha & vaimu nii otseselt integreerida, siis lõpuks tegelesingi ikkagi suuremas osas usu küsimusega. samas, eks usk, seks ja mis see kolmas võiks olla raha, sõda, poliitika? on need teemad, mille kohta inimestel jutt kunagi otsa ei saa.
muuseas, endiselt otsin personaalset assistenti ja projektijuhti ja/või manageri, sest mõlemat oleks nagu vaja. mõnda aega olen proovinud kõike ise teha. eriti ei jõua kõike või nii kuidagi läheb, et ei suuda vahetevahel isegi vajalikele kuraatorite kirjadele vastata ja kõik see muu asjaajamise 'romantika'.

seniks kuulmiseni...

Monday, February 27, 2012

kahekümne seitsmes

ootan külla täna õhtul
kell 19.30
pühavaimu saali (sissepääs pika tänava poolt nagu alati)

täna kavas:


seeria nr 3 - raadioballett -
alapealkirjaga “kommentaaridega & kommentaarideta”


veidi pealkirjast:
'raadioballett' võib tähendada väga palju erinevaid asju. seekordse raadioballeti algatajat huvitab sõna otseses mõttes raadio poolelt infoväli, kus info (signaalide) jagamine saatja ja vastuvõtja vahel toimub vahetpidamata. ning tantsu poolelt - kui keegi tantsib kellegi ees - vajab see tegevus pidevalt tõlgendamist, tavaliselt info ei levi nii kiirelt ja otse vaid mingisuguseid hämaramaid kanaleid pidi. raadioülekanne ilma raadioülekandeta.
niisiis veidi lihtsamalt sõnastatult.
‘raadioballett’  etenduse kontekstis  - kommunikatsioon toimub pidevalt, isegi siis kui midagi ei paista liikuvat, või kui midagi ei ole kuulda. isegi siis kui etendaja paistab olevat autistlik ja sissepoole pööratud. isegi siis kui vaataja vahib lakke.

eelinfoks ainult veel nii palju, et keegi ei proovi seekord vaateljat fantaasiamaailma meelitada vaid otsustada saab ainult selle järgi, mida on näha ja kuulda.


kohtumiseni õhtul

pühavaimu resident veebruar 2012

Sunday, February 26, 2012

kahekümne viies

                              main mix - pyhavaimu isolatsioonis aeg ei lenda, konnad lendavad

...



kakskümne teine


poeetilisest terrorismist

põhimõtteliselt tundub, et ainuke töötav mudel täiuslikust publiku ja etendaja suhtest oleks poeetiline terrorism (vt hakim bey tekste netis) ehk varjatud kunstipraktika, oluline on intitutsiooni vaba toimimine. kõige mõjusam, sest seda ei saa seostada valitseva võimu või poliitiliste võrgustikega jne. kus loominguline vabadus võib olla juba teatud mõttes kallutatud ... 

poeetiline terrorism (pt) tähendab, et eesteetiline šokk või reaktsioon, mis tuleneb pt aktsioonist peab muutma inimese elu. kui seda ei juhtu, siis on pt katse läbikukkunud. pt mõjul peaks inimene vähemalt korrakski uskuma millesegi erakordsesse. pt näiteid: jätta avalikku ruumi väikeseid fetiš objekte; tegeleda imeliku tantsuga pangaautomaatide ees, kus on turvakaamerad, kuid valvajatele vahele ei ole mõtet jääda; anonüümne grafiti jne. peamine, et inimene, keda pt puudutab ei teaks (vähemalt esimesel hetkel) et tegemist on kunstiga. et vältida eelarvamustlikku suhtumise võimalust. terrorismi all on pt puhul mõeldud sama tugevat emotsiooni, mida tekitab kokkupuude terroriga - vastikustunnet, ootamatu intuitiivne läbimurre, ebausklik aukartus, dadaistlik äng vms.
pt võib olla anonüümne või 'allkirjastatud', kuid kui ta ei muuda kellegi elu, siis on tegu läbikukkumisega.

but don't be spontaneous unless the PT Muse has possessed you 

PTerrorist behaves like a confidence-trickster whose aim is not money but CHANGE

Saturday, February 25, 2012

kahekümne esimene

kahekümne esimene...

pilte, pilte oleks vaja, kes neid tekste jõuab lugeda. siin siis mõned dokumendid...

tema ise:


                                                         ...tõsine ekraanisõltuvus...

                                                         ...pyhavaimu fassong profiilis...


                    ...dance, dance, dance...kui otse-eetris ka selliseid moonutusi saaks võiks pika jala tänava müüri sisse selle ukse ära uuristada, mille peale kirjutada maagiline teater...









Thursday, February 23, 2012

seitsmeteistkümnes

 seitseteist…

kirjutan stsenaariumi, millest eksperimendi ajal kinni hoida, etendajana olen veidi roostes… esialgu ei lähe eriti lobedalt. hetkel ei saa üle nähtusest publik ja etendaja ja on imelik nähtus, see teiste ees esinemine. ‘teised’ on tundmatud tavaliselt, reeglina käituvad koolitatult ja viisakalt. isegi kui ei meeldi või ei saa aru. miks peaks teatrikeskkond olema teistsugune kui kahe inimese omavaheline dialoog. iga teine inimene on omamoodi tundmatu. kohtumine ‘tundmatuga’ pidavat olema ainuke asi, mis inimest tõsiselt mõjutada võib, muutuma suunata suudab ja kõik need muud arenemisevõimaluse jutud…

Thursday, February 16, 2012

viisteistkümnes


viisteist, kuusteist…

(võtan selle eneseväljenduse teema siiski veelkord üles. ise ma selle otsa komistan koguaeg viimasel ajal ja ise peaksin saama ka sellest üle astutud. olgu öeldud taas, et päris ilma kannatamise või mässamiseta ei saa… või õigemini ma sõnastaks selle pigem teisiti, et ilma teatud askeesita ei saa kunsti teha. kusagil on ikka käärid sees…
siin ma nüüd olen. veidi ‘kannatanud’ pühavaimu isolatsioonis ja see on hea. jõudsin siiski otsusele, et tahan etendust teha. ka see on hea. tantsuetendust tahan ka. seda viimast, kas või juba selletõttu, et oleks nagu kahju seda kunagi korralikult treenitud keret raisku lasta…((ise ka imestan praegu, et ma selliselt väljendusin)), tantsuetendus tuleb odavam ka muidugi, arvestades, et ma väga palju lavakujundust ei kasuta ja matejal on inimene ise, soolo puhul pole vaja ka teisi etendajaid palgata. ajakulu on see kallim osa protsessist. mul võiks olla äravahetamiseni sarnane dublant, juhul kui ma peaks haigeks jääma, või kui kondid valutavad vms samas ma võin end alati ka mõne asjaga asendada ... kehavisuaalne väljendus on iseenesest mu jaoks kõige tuttavam laad, kuigi ega suurt vahet ei ole enne ja praegu skaalal. kui alustasin arvasin tantsu olevat tundmatu valdkonna, selletõttu huvitava, siis praegu on ka tundmatut palju. veidi olen rooste läinud etendamise mõttes… see läheb muidugi üle peale mõnigaseid eksperimente pühavaimu saalis aga ikkagi. järjepidevus on oluline enesekindluse seisukohast)). nimelt paar viimast aastat, korraldades peamiselt festivale ja tehes teisi installatsiooni ja raadiokunsti ühisprojekte, igatpidivajalik aeg, aga ma arvestasin selle täesti valesti välja, et mul jääb siis ka veel aega tegeleda omaalgatuslikult etendustega… jätkusuutlikult ei tööta ikka selline mudel, et teen ise festivali ja ise etendan ka. kuigi kui ma nüüd vaatan oma vabakutselisi kunstnikust sõpru ja tuttavaid kõrvalt ((tähelepanek; enamus sõpru on kunstnikud)), siis ka nemad on osaliselt hakanud tegelema tingimuste loomisega endale ja teistele (ehk siis korraldama ja organiseerima) ning omatöödeks väga palju aega üle ei jäägi. ehk siis potentsiaalsetest kunstnikest on saamas funktsionäärid ((imelik sõna funtksionäär, nagu pasknäär, muidu ilus lind))… kahju lugu, kui asjade korralduses mingeid muudatusi ette ei võeta, siis on kahju lugu…
kaldusin teemast veidi kõrvale… niisiis;
kuigi ma saan end vajadusel ka täiesti korralikult välja elada diskosaalis otsustasin siiski lava kasuks. samas, ega diskosaalis selliseid üliaktiivseid sussisahistajaid väga avali süli ka vastu ei võeta. ei ole kerge kusagil selle läbilöömisega. mulle on isegi kord öeldud klubitantsupõrandal, et kuule võta vaiksemaks, võtad liiga palju ruumi ja see siin parasjagu on minu ruum. nojah. väljendusin muidugi selgesõnaliselt, et see on rohkem nagu tema probleem, kes ees see mees, sest ruumi on ju küll veidi eemal, kuid ju talle meeldis just see prozektor või mine võta kinni, igastahes läksin ja tantsisin igaks juhuks siiski teise koha peal edasi, just selliste pisiasjade pärast kakelda ei ole nagu mõtet.
tantsu juures meeldib veel, et  tantsuline eneseväljendus tasakaalustab liigset mõistuspärasust. ja see ei tähenda, et tants oleks kuidagi mõistusevastane tegevus. meeldib tantsu juures teatud tabamatus. isegi siis kui koreograafia on väga konkreetne, ikkagi jääb midagi seletamatut…kuigi ka keel on abstraktne ja kokkuleppeline…)
 
jah,
tänaseks kõik. homme ka päev

kolmteistkümnes

kolmteist, neliteist...



teisipäevane (14.02.12) treening - rutiinivaba kujunduisutamine & kui oleks minu otsustada, siis võiks olla uisutamine tasuta lõbu. resident & sõbrad jääl...
pildid seeriast ennem ja video seeriast pärast.























Wednesday, February 15, 2012

kaksteistkümnes




pühapäeva hommik, enam und ei näe eriti. olengi märganud, et kui ärkveloleku ajal ajagraafik tihe ja suht sündmusterohke, siis und väga palju ei näe. ilmselt mingi kompenseeriv infokoormuse jaotumine, või mine võta kinni, miks. võib-olla näen midagi aga ei mäleta lihtsalt, ka see on võimalik ja kõike ei tahagi ja polegi vaja mäeltada. panin täna paika, et iga päev peab jõudma kitarri harjutada, youtube'i pauerjoogatrenni teha ja kirjutada. järgmisest nädalast tegelen rohkem koreograafiaga. kontseptsioon hakkab kujunema, kuid läheb veel aega, peab endaga veel vaidlema... "raadioballeti" formaadiga jätkan, katsetuste seeriaid tuleb muidugi veel mitu. hetkel on veel suunava alapealkirja osas suured vaidlused...
ikkagi kummaline, kuidas ei ole võimalik unenägude osas anda välja värskeid uudiseid iga päev, kui seda tahaks nagu kuidagi programmiliselt teha ja jagada... alateadlik enesetsensuur? sellist asja nagu ei saaks olla olemas...ei teagi, et und ei näe polegi nii traagiline, kui kostuda võib. kui teadvus on alateavusega tasakaalus, siis lähtuvalt psühhoanalüüsist on lihtsustatult öeldes kõik hästi. huvitavam kui personaalselt tähenduslike unenägude vaatamine on välja peilida kollektiivsesse alateadvusse puutuv unenägude materjal. millisest repertuaarist meenus mulle taas üks varem nähtud uni (kui mu mälu mind ei peta, siis aastsal 2006), mille toimumiskohaks kanuti gildi saal.  
tüüpunenägu, mille sarnaseid võib näha  mõni teinegi etendaja (erinevate variatsioonide, sümbolite  ja ka loona aga tüüpiline ta ju on mu arvates):
kanuti gildi saal. etendus peaks kohe kohe hakkama. täis maja. olen koos kaasetendajatega güntheri ja mariolaga rahva seas. siis hakkab etendus peale, sirutan käe publiku keskelt välja, käsi venib meetrite pikkuseks (10 meetrit vähemalt) ja tõmban publikuvalguse maha. järgmine hetk peaks nagu laval olema aga laval on kohutavalt palju inimesi, kõik on tundmatud, neid on nii tihedalt nagu bussis, ja ma eriti ei mahu nende vahel liikuma. üritan siiski, teen katasid ja see näeb ikkagi välja nagu trügiksin rahva vahel… siis kostab kõrvalt garderoobist kiirabi sireeni moodi heli ja ma pääsen kuidagi garderoobi. seal annab parasjagu keegi otsi ja ma teen talle kunstlikku hingamist. päästjaid oli veel. endiselt oli suur rüsin ja palju rahvast… kuni ühe hetkega olid nad kõik kadunud. saabub üleni mustas priit ja küsib, et kas jäi midagi nägemata. ärkasin üles.

Monday, February 13, 2012

üheteistkümnes

üksteist, üksteist.

esiteks, selgitus, miks mitu päeva pole postitusi olnud. väikesed tehnilised apsud, mõningased juhtmeprobleemid ja nii see post nädalavahetustel ei käinudki. nüüd siis taas kirjutmise lainel. 
valmis siin üks vangerdus…

“kuhu koondub stress?”

esimene tekst residendi kodulehel saal.ee ehk repliik intellektuaalide teemal vajab täiendamist:
miks just selline teema moodi suunaviit sai õhku visatud. viimasel ajal (eriti eelmisel 2011 euro kultuuripealinna aastal) tundus mulle intellektuaalide küsimus taaskord pinnale kerkivat. et tegemist on nagu üleliigse ballastiga, mida pole vaja ühiskonnapilti. intellektuaalid ehk siis kirjanikud, teadlased, filosoofid, samas ka kunstnikud (mõtlen kunstnike all kõiki s.t. erikunstivaldkondade loomeinimesi), ühesõnaga inimesed, kes tegelevad ideede teostamisega (ka mõte on materiaalne), kes pigem hoiavad targu poliitilikast eemale ning nende maailmavaadete ning visioonidega tutvutakse reeglina nende tööde kaudu. jätan jutust meediakajastuse osarolli praegu välja.

eelmisel euroaastal linnaruumis installatsiooniga mässates (massinate hooldamine ja putitamine) tekitas võimaluse kohtuda pidevalt ja möödaminnes nn inimesega tänavalt, kes kõik avaldasid oma arvamust kunsti kohta. ma polnud sellist vaenulikkust enam ammugi kohanud, mida kunstiobjektide suunas lendu lasti (eranditega muidugi, oli ka positiivset). ei ole nagu suur uudis, samas nii vahetult omal nahal polnud seda vaerm tundnud. ja miks see meelest ei lähe on ikkagi see sama praegune turumajanduslik tarbimisühiskonna kontekst, kus kunstil ei ole enam sellist positsiooni, mis tal kunagi varemalt (ka muidugi tõusude ja mõõnadega) on olnud, või õigemini tänasel päeva normide kohaselt peaks tal olema turuväärtus?!?... mulje on tugev selle kogemuse põhjal, et kunst ei kuulu kohe kindlasti rahvale... 
kellele ta siis kuuluma peaks...kunstnik ise on ilmselt siiski rahul, kui saab objekti püsti, arte-faktiga maha või teo tehtud... kas ta saaks muud moodi mõelda. oma oksa saagimine - nihilistlik. 

fokuseerin tähelepanu enam selle valdkonna esindajatele, kellele seisan veidi lähemal.  

kodustatud ajakirjanikku pole käepärast võtta ja polegi suurt lugu. võtsin kätte küsimused, küll veidi vanad - eelmisest sajandist, kuid endiselt aktuaalsed. sobivad hästi teemasse ja pärinevad aastast 1997 prantsuse kirjandusajakirjast La Règale du Jeu, mille toimetaja Philippe Sollers, tegi seda küsimustikku kasutades ülemaailmse uurimuse erinevate intellektuaalide seas. 
ka Kaplinski räägib päris põhjalikult ööülikooli saates Sollers'i küsimustikus silmas peetud eelmise sajandi kogemustest ja järeldustest ühe konkreetse nurga alt: http://arhiiv.err.ee/vaata/raadio-ooulikool-raadio-ooulikool-esimene-maailmasoda-ja-intellektuaalid 

niisiis, kui ma asendasin mõiste intellektuaal sõnaga kunstnik, siis samad küsimused, mida on esitatud intellektuaalidele, võiksid pakkuda pinget ka kunstnikele. 

küsimustele vastaja on Susan Sontag, keda allpool toodud Sollers'i küsimused provotseerisid üheksat vastust kirjutama (või õigemini mõtlema)...

vangerdus antagu mulle andeks (vana post-modernne võte), kasutada tsitaate ja teiste tekste oma äranägemise järgi.
tõlge on pisut puine, kuid mõtet ei ole väänatud.
niisiis, Susan Sontagi vastused küsimustele intellektuaalide vastutusest ja rollist

lugeda siis teksti nii, et mõiste - intellektuaal all mõelda kunstnik. (kuigi lõpupoole see kunstniku pookimine nii hästi ei üldista, kui intellektuaal...kuid olgu, las ta olla)


(lähen uuesti üle laustekstivormile...)

-mida tähendab mõiste intellektuaal ( kunstnik) tänasel päeval? kas sa pead end kusntnikuks või pigem hakkab see termin sulle vastu? 
mida tähendab mõiste intellektuaal (kunstnik) tänasel päeval, esmalt tähendab see igasuguseid konverentse ja ümarlauavestluseid, diskussioone ja sümpoosiume ajakirjades intellektuaalide (kunstniku) rollist, kus teada-tuntud intellektuaalid (kunstnikud) on nõustunud arvamust avaldama selle tegelaskonna ebaadekvaatsuse, kergeusklikkuse, autuse, reeturlikkuse, tähtsusetuse teemal, nende iganenud staatuse ja neid ähvardavale või juba jõustuma hakanud kadumise kohta, ühesõnaga tegelaskonna kohta, kuhu nad ka ise kuuluvad, mida tõestab nende osalus sellistel sündmustel.

küsimus, kas ma näen end ühena intellektuaalidest (kunstnikest), (proovin võimalikult vähe ja nii vähe kui võimalik tegelda iseenda nägemisega) on kõrvaline küsimus. ma vastan, kui mind kõnetatakse vastavalt. 

milline on intellektuaalide (kunstnike) roll tänapäeval? kas nende missioon on lõppenud või on neil maailmas endiselt tähtis ülesanne täita? olles riigi kodanik, mille poliitilika ja eetiline kultuur edutab ja suurendab umbusku, hirmu, ja põlgust intellektuaalide (kunstnike) suhtes (lugeda üle Tocqueville), riigist kus on kõige arenenum anti-intellektuaalne traditsioon kogu planeedil, viidates siinkohal veidi vähem ärakurnatud vaadetele Euroopas. ei, nende "missioon" (nagu küsimus on esitatud) ei ole lõppenud.
loomulikult, räägib liigagi hästi intellektuaalide (kunstnike) eest see, kui oodata suuremalt enamuselt neilt maitsekat lähenemisviisi protesteerimaks ebaõigluse vastu, kaitstes ohvreid või esitadas väljakutset valitsevate autoritaarsele vagadusele.
enamus intellektuaale (kunstnikke) on ühteaegu nii konformistid, kui ka vägagi (teenistus)valmis toetama ebaõiglaste sõdade süüdimõistmist - nagu ka suurem osa teisi inimesi kes on teegusad elukutseliste haritlastena.
inimesed, kes on andnud intellektuaalidele (kunstnikele) hea nime nagu tülitekitajad, südametunnistuse hääled, nende hulk on alati olnud tähtsusetu. intellektuaalid (kunstnikud) kes vastutustundlikult valivad pooli, võtavad seiukohti ja seavad end "kuulirahe" ette, seistes selle eest, millesse nad usuvad (nagu nt olla opositsioonis petitsioonide allkirjastamisele), on märksa vähem tavaline nähtus, kui intellektuaalid (kunstnikud), kes võtavad avalikus arutelus seisukohti, emba kumba kas siis teadlikus halvas usus või häbitus ignorantsuses selle kohta, mille kohta nad otsuseid langetavad: iga André Gide, või George Orwell'i või Norberto Bobbio või Andrei Sakharov'i või Adam Michnik'i, kümne Romain Rolland'i või Ilja Ehrenburg'i või Jean Baudrillard'i või Peter Handke, jne, jne, jne asemel.
kuid kas see saaks olla teisiti?

palju on räägitud intellektuaalide (kunstnike) vigadest, nende vastutustundetusest, nende pimedusest ja vastutustundetusest? mida arvad nendest süüdistustest? kas oled kriitikaga nõus või vaidled sellele kriitikale vastu?
 olgugi, et intellektuaale (kunstnikke) on igasuguseid, sealhulgas ka natsionaliste ja usklikke, tunnistan üles, et olen erapooletu selle ilmalikus, kosmopoliitses, karjavaimu vastastases mitmekesisuses. "juurteta intellektuaal (kunstnik)" tundub olevat erandlik vormel. intellektuaali (kunstniku) all pean silmas "vaba" intellektuaali (kunstnikku); kedagi, kes väljaspool oma professionaalset või tehnilist või kunstilist kogemust ja asjatundlikkust, on pühendunud vaimu rakendamisele või treenimisele ning seetõttu (loogilise järeldusena) kaitseb vaimset elu, kui sellist.
spetsialist võib olla muuhulgas ka kirjeldatud "vaba" intellektuaal (kunstnik). kuid intellektuaal (kunstnik) ei ole kunagi lihtsalt spetsialist. intellektuaal (kunstnik) ollakse, sest sellel kellelgi on (või peaks olema) teatud standardid moraalikindlusest või sirgeseljalisusest ning vastutus oma diskursuse ees. mis on üks asendamatu intellektuaali (kunsntiku) panus: omada arvamust diskursusest, mis ei ole lihtsalt instrumentaalne ja muganduv.

missugused on teie arvates suurimad takistused intellektuaalidele (kunstnikele) teie riigis - meedia ükskõiksus, arvamuste kaos, poliitiline repressioon, või mis?
kui palju võib olla kuuldud seda väidet; intellektuaalide (kunstnike) aeg on möödas, see on iganenud nähtus või midagi sarnast, et see või too on "viimane intellektuaal (kunstnik)" maapeal?...

mida peate intellektuaalide (kunstnike) puhul kõige pakilisemateks ülesanneteks, millised on kõige ohtlikumad eelarvamused, kõige tähtsamad motiivid,  kõige suuremad hädaohud ja suurimad intellektuaalsed (kunstilised) rõõmud tänasel päeval?
tänapäeval on intellektuaalil (kunsntnikul) kaks ülesannet, täpselt nii nagu eilsel päevalgi. üks ülesanne on seotud haridusega või haritusega???; 
arendada dialoogi ja toetada õigust erinevate häälte mitmekesisusele, et erinevad hääled oleks kuuldavad, tugevdada skeptilisust vastuvõetud arvamuse osas. mis tähendab, seista nende eest, kelle jaoks harimise idee kultuuris on ideede paljundamine ("ideaalide"), nagu näiteks rahvuse või hõimu armastus.
teine ülesanne on vastuoluline. toimunud on hirmuäratavalt suur muutus moraalsetes hoiakutes kahel viimasel dekaadil juhtivates kapitalistlikes riikides. muutus mille kvaliteedimärgiks või iseloomulikuks tunnuseks on kõige idealistliku umbusaldamine, ka altruismi; igasuguste kõrgete standardite, nii kultuuri põhiste kui ka moraalsete standardite umbusaldamine. thacherism'i ideoloogia levib igal pool, ja massimeedia, mille funktsioon on edutada tarbimist, levitada narratiive ja ideid väärtustest ja väärtusetusest, mille järgi inimesed joonduvad ja ennast mõtestavad. 
intellektuaalidel (kunstnikel) on sisyphose'lik ülesanne, jätkata vaimse elu standardi kehastamist (kaitsmist), ja diskursuse oma samuti, ehk kehastada kõike muud, mida levitab nihilistlik meedia. nihilismi all pean silmas mitte ainult relativismi, huvide privatiseerimist, mis on valitsevaks standardiks haritud klasside hulgas igal pool maailmas, vaid samuti kõige hilisemat ja hävitavamat nihilismi, mis on kehastunud nn kultuurilis demokraatlikus ideoloogias; silmapaistvuse ja esmaklassilisuse vihkamine, saavutused "elitaristina", ekslusiivsus.


intellektuaali (kunstniku) moraalne kohustus saab alati olema keeruline, sest on enam kui üks "kõrgeim" väärtus, ja on rida konkreetseid asjaolusid, kus kõik see, mis on tingimusteta hea saab lugupidamise osaliseks - kus tõepoolest mõlemad need väärtused võivad tõestada hoopis kokkusobimattust.
näiteks; mõista tõde ei tähenda, et see teeb õigluse eest võitlemise kergemaks. selleks, et tuua välja tõde, võib tunduda õige tõe mahasalgamine. intellektuaal (kunstnik) loodab, et ta ei pea valima. kuid kui valik õigluse ja tõe vahel on vältimatu - nagu see teinekord on - siis intellektuaal (kunstnik?) kaldub  pigem tõe poole, mulle tundub.

mis ei ole seejuures viimane, mida intellektuaalid (kunstnikud), parimate-kavatsustega- intellektuaalid (kunstnikud) on ära teinud (või korda saatnud). eranditult, kui intellektuaalid (kunstnikud) kirjutavad millelegi alla või ühinevad mõne üritusega, on tõde see, kõiges oma keerukuses, millele pööratakse vähe tähelepanu.

hea reegel ennem kui minna marssima tänavatele või kirjutada alla millele iganes (nt järjekordsele petitsioonile):
kellele või millele iganes kuulub sinu sümpaatia või kelle/mille poole sind ka ei tõmba, sul pole mingisugust õigust avalikule arvamusele, välja arvatud juhul kui sa oled olnud seal, kogenud otse allikast või vahetult, olnud arvestatava aja sellel maal, mille kohta avaldad arvamust, või sõja, või ebaõigluse, või misiganes teema üle sa arutled.
ilma otseallikateta, vahetu ning oma kõrvaga kuuldud teadmiste- ja kogemusteteta: vaikige.

enesekindluse teemal - hullem kui naiivsus on see - kui nii mitmed intellektuaalid (kunstnikud), võtavad avalikult sõna ja avaldavad oma seisukohti ning toetavad kollektiivseid aktsioone, mis puudutavad maid ja olukordi, mille kohta nad ei tea ligilähedaseltki suurt midagi; keegi pole paremini öeldnud, kui üks enim kompromiteeritud 20. sajandi intellektuaal Bertolt Brecht (kes küllap vist ikka teadis, millest ta rääkis)

When it comes to marching many do not know
That their enemy is marching at their head.
The voice which gives them their orders
Is the enemy's voice and 
The man who speaks of the enemy
Is the enemy himself.

arglik tõlge:
mis puutub marssimisse paljud ei tea
et nende vaenlane marsib nende peas
hääl, mis jagab neile käsklusi
 on vaenlase hääl ja
inimene, kes räägib vaenlase nimel
kehastab ise vaenlast.

küsimusi....?

Friday, February 10, 2012

kümnes

vahekokkuvõte peale läbitud andromedaudukogu...


reedel kell 22 kanuti pühavaimu saalis
esimene kogunemine eksperimendi korras...
positsioon: äraspidine loogika


pealkirjaga
“raadioballett”

raadio eeter, tähendab pidevat signaalide vastuvõttu ja edasiandmist; s.o. signaalide ülekanne läbi elektromagneeriliste lainete modulatsiooni.
tants on koreograafiline ‘keel’ (mitte segamini ajada verbaalse keelega, kui see just ei ole taotlus), võib ka öelda, et ‘keel’ mis kasutab liikumist läbi modulatsiooni.
ja vahetevahel tekib eeter, kui hästi läheb. muusika lenduvat kvaliteeti ei pea mainimagi.
eeter ühendab.
teadlikult valitud naiivses sõnastuses on idee tegeleda tantsuga läbi teiste meediumite. 
kui tavaliselt on etenduse mõte teha midagi mõtekat, siis kui ma nüüd ikka julgen, 
sätin end täna kell 22 mõttetuste lainele.
eksperimendi eesmärk on teha ülekanne ilma ülekandeta. tantsida täiesti mittemidagi ütlevat tantsu ja teha muusikat, mis ei ole muusika.

üheksas

üheksas...

uudishimu on täiesti normaalne nähtus. vajadus uue info järele samuti.

esimene katse automaatse kirjutamisega:
endiselt pühavaimu saalis. ei ole ära jooksnud ega kahvlit seina löönud. täiesti normaalne uudishimu töötab praegu selle kallal, kuidas mitte lasta end saalimisest häirida. kus on see murdumispunkt. tähelepanu kipub kontrolli alt väljuma. seega eriti hea tahtekindluse harjutus on see edasi tagasi saalimine, mis siin viimastel päevadel käib. elu nagu moskva metroos. nimelt, noored koreograafid teevad laval proovi ja saalivad kogu aeg edasi tagasi. täna etenduvad. väga tore, las jauravad, kuis jaksavad – nii nagu nad siin paar päeva teinud on. nemad mind inspireerisidki saalimise taustal automaatkirjutama. alustasin täna kitarriõpingutega. palusin mart sool teeotsa kätte näidata. vaimustav! strumming ja akordid – kaks erialdi asja harjutada ja siis kokku panna. iga päev harjutada. minust saab kitarrist. mis sest, et ma juba olen koos naistega plaadi ka välja andnud. plaadi väljaandnud - rõhuga kitarrisoolodel. senimaani mängisin nagu lihtsalt helide järgi. või õigemini läksin sinna kuhu helid viisid. teadlikumalt oleks nagu parem suunata. väga loogiline. kõigepealt tuleb õppida abc ja alles siis saab selle üle parda visata. einoh koreograafiaga on ju täpselt sama lugu. ja väga hea, et plaat on juba välja antud. praegu meenus, et kunagi oskasin olla ilus, tark ja hea, õpetasin ikka ja jälle tantsu ja kasutasin juba siis seda sürrealistide poolt kilbile tõstetud automaatkirjutamist, tookord siis õppevahendina. näib nagu selekteeriks mälu huupi, mida mäletada ja näed siis milline meenutus. kes kontrollib keda ja mida. mälu mind või mina mälu. ühekülgsus oleks igal juhul kehv lahendus, valiksin selle vahelduva, kes-keda. kaheksas päev on veel draft, vajab ülelugemist, see polnud automaatne. pagan aeg lendab. jälle keegi saalis mööda. neil ei ole lihtsalt muud võimalust. kriuks, kriuk… arusaadav. eriti meeldib see katkise hüppeliigesega tantsija, ilmselt koreograaf, kes liipab siin karkudega edasi tagasi. tuttav tunne. kohe algab etendus, nüüd läks eriti tihedaks voorimiseks……kisub kunstlikuks kätte. automaat pausile.

kaheksas


kaheksas

-milline on sinu arvates kõige pakilisem küsimus, kõige ohtlikum eelarvamus, kõige tähtsam motiiv (või ajend), suurim hädaoht ja suurim kunstiline rõõm tänapäeval?

resident vastab
-kõige pakilisem küsimus---
kunstilises mõttes, pakiline küsimus – kuidas ellu jääda!
-kõige ohtlikum eelarvamus - kunstnikud on päevavargad...või rääkida sellest, mida sa tegelikult ka ei tea ega pole kogenud, veendumuses nagu sa teaksid kõike.
-motiiv - ellu jääda.
-rõõm kui lõpp oleks valutu.
 



Wednesday, February 8, 2012

seitsmes

 seitsmes päev…

resident evil talks.

tagasi saalis. ja tagasi residendi lainel. igal tööpäeva hommikul nimelt, alates aasta algusest saadik, on minu võtetud kohustus käia lasteaias lapsi liigutamas.
kuidas siiski enamik kunstnikke suudab, ühildada (reeglina erialast) tööd (millest elada ja arveid maksta) ja loomingut (see mis isiksusena võimsamalt arendab ja korda läheb). ehh, pole kerge…kellelgi ilmselt.
nii.niiniii.
päevikupidamisest sai küllalt. päevikupidamine on nagu mingi tühjenemise teemaga seotud. mida rohkem kirjutad, seda vähem on tunnet, et kirjutistest saab mingi otsene lüli kunstilisele tulemustele. eksperimenteerida, no selleks on vaja aega. kuidas neid erinevaid kunstilisi suundi omavahel lepitada või siis ühildada. ideid on palju. kõigiga korraga tegeleda ei jõua. niisiis valida on perfoka idee; siis (tantsu)etenduse; raadiosaadete vahel; kontserdi tahaks ka kindlasti maha pidada, isegi kui ma suudan ainult ühe loo mängida; siis jällegi oleks vaja ikkagi nende unenägude põhjal teha hoopis animafilmide seeria (kahjuks ei tea jälle, missuguse sihtkapitali poole ma peaksin sellise ideega pöörduma. tencu kutsuksin animaatoriks kui ta nõus on – hilfe!).

muuseas täna, st homme kell 16.30 youtube jooga, kes tahab see võib ühineda, kuid anna endast teada nosnesse@gmail.com, kui soovid läbi astuda.

seitsmenda päevaküsimus:
-milline on sinu arvates kõige pakilisem küsimus, kõige ohtlikum eelarvamus, kõige tähtsam motiiv (või ajend), suurim hädaoht ja suurim kunstiline rõõm tänapäeval?
siinkohal saan ma kohe aru, kui palju rohkem lugejaid oleks sellele küsimusele kui see oleks inglise keeles…

Monday, February 6, 2012

kuues


kuues päev…

täna ei näinud enam midagi unes. alateadvus on hetkel täiesti vaikne. ärkasin hetk ennem äratuskella (saavutus! kell 7.00 oli muidu äratus), kõrvus vaikne surin. seda tüüne väljamoodi rahu võiks edasi anda väga madal surina moodi summutatud heli. midagi veealust. ma muidugi ei laseks end ebamäärasest rahust eksitada, samas ebamäärane või mitte, tundus selge.

täna küsiti minu käest jälle, et mis teema kallal töötad. eksole akuutne küsimus. pagan ma alles alustasin. asja mõte on ju eksperimenteerida ja otsida nii teemat kui materjali. ma arvan, et valmis töö tuleb alles aasta 2012 lõpus. ma siin otsin ja leian... vuristasin jälle selle vastuse, et tegelen tööde seeriaga ja ei tee kokku ühte ainsat tööd aga jahah, kui nüüd ühe lausega teema kokku võtta siis tegelen – teadvusega ja alateadvusega. ideid on mitu. vaja see hetkel kõige akuutsem välja valida.
on märgata, et inimestele on vaja teadmist, mis on teema. vabaimrpo ei ole nii iseenesest mõistetav. teema on iseenesest mõistetav.

koostasin täna muuhulgas küsimustiku (ilmselt ei jõua seda veel oma väljavalitud 'ohvritele' ära saata, sest ma olen juba selline ülekirjutaja - vajan ülelugemist), mida võtta aluseks tulevastele hilisõhtustele raadiosaadetele. isolatsioon pühavaimu saalis vajab veidi vaheldust. alates homsest proovin alustada raadioseeriatöödega. proovin tähendab selles mõttes, et kui leian kunstnikke, kel oleks aega tulla õhtul saadet tegema ja leian monitori, klaviatuuri, tirin suure arvuti pühavaimu ja saan netiühenduse korda – siis saab live’t ka.
kunagi varem leidsin ühe vana küsimustiku, mis puudutas intellektuaalide küsimust. asendasin kõik sõnad intellektuaal kunstikuga ja sobiski ka väga hästi. pluss siis mõned küsimused veel, mis puudutavad kunstniku hetkepositsiooni ühiskonnas.

viies



viies päev….

eile jäin ööseks. magasin rahulikult. pühavaimu saalis kummitusi ei märganud.
ärkasin selle peale, et koristaja tuli. pühapäeva varahommikul, täitsa krapsakas daam! respekt. töö vajas tegegmist. seega unenägu, mis oli üks paras virr-varr ei olnud enam meeles. 
programmis oli täna krõõdaga koos jooga trenn. enesetunne sai kohe parem. enesekindlam. 
ma ju proovin muidu ka iga päev teha oma tähtsad viie looma harjutused, et hoida meeled ärksana. peab tunnistama, et kahjuks iga päev ennem veebruari ei ole siiski jõudnud. selles mõttes pühavaimu saal distsiplineerib.
muidu võtsin veidi puhkepäevalikumalt, peale uneaja võiks muidu ka jääda hetk aega mitte kui midagi mõelda. võin öelda, et mittekristlasena (ei ole nimelt ühegi sekti liige... see pühavaimu nimi hakkab juba kuplisse. tunne selline. kuigi nimi on pagan hea residendi jaoks. märkan, et siin otsin põhjendusi oma mittekristlikule suhtumisele). et siis ikkagi järgin tunde järgi, kui on vaja, tuleb võtta puhkepäev, või puhketund või kas või minutid. kuigi, tähtajad muudavad kohe suhtumist ja isegi ei mõtle enam mitte kui mingisugusele puhkusele.
ajuuuringud sekundeerivad pingetaluvuse jutule:  
inimesed, kel diagnoosiks maniakaal-depressivne ja need kes loomingulised, neil on mõningased sarnased tunnused: nimelt on neil suutlikkus hästi toimida vähese arvu unetundide puhul – fokuseeruda intensiivselt tööle ning võime tajuda emotsioonide sügavust ja varieeruvust. kus depressioon tõstatab küsimusi, mõtiskleb ja kahtleb, seal maania vastab jõuliselt ja kindlalt.

neljas


neljas päev

neljas veebruar
jätkan teemat “unenäoanatoomia”... reliseerimata on ideed vaid abstraktsed võimalused.

kuhu kaob unenäo teema edaspidi...


“unenäoanatoomia”... sellest tuleb animatsioon. ehk hakkan koguma ka teiste unenägusid. parim väljund oleks animatsioon...

unenäod on muidugi kõige tähtsam info unenägijale endale ja kuidagi imelik oleks, kui kõneall oleks ainult siinse residendi unenäod. seega siinkohal pakuks võimalust, keda huvitab sümbolite keel, arutlemine tundmatu üle, kirjutatagu huvitavamad unenäod üles ja saata, kui on soovi, aadressli: nosnesse@gmail.com 
 resident gives a lecture for herself
pisuke lühiloeng:
kokkuvõtvalt, võimalikult lühidalt ja informatiivset alateadvuse ja teadvuse suhetest:
tänu C.G. Jungi uurimusele tekkis selline küsimus - mis otstarve on üleüldse unenägemisel inimese jaoks? mis roll on unenägudel inimese psüühilises talitluses ja tema elus tervikuna…
Jung jõudis interpreteerida 80 000 unenägu ja täheldas, et unenäod ei ole mitte ainult mingil viisil unenägija elulooga seotud vaid kujutavad endast ühteaegu osa suuremast psühhiliste tegurite võrgustikust ja tervikkogumina alluvad teatavale seaduspärale või mustrile. Seda mustrit nimetas ta individuatsiooni protsessiks.

Jung määratles kogu psühhe terviklikku keskset tuuma Ise’na, eristades seda ego’st ja Minast, mis moodustab tervikspsühhest ainult väikese osa.
Iset võib defineerida sisima juhttegurina, mis on teadlikust isiksusest lahus ning millest inimene saab aimu ainult oma unenägusid uurides. kas Mina võtab Ise sõnumeid kuulda on iseasi.
ilma väljaarenemata on avaram ja kõikehõlmav psühhe aspekt Ise kõigest sünniga kaasa antud võimalus. võib avalduda elu jooksul vaevumärgatavalt aga võib ka täielikult välja areneda…
Mina ülesanne on kogu süsteemi (psühhet) läbivalgustada ja aidata sel enesest teadlikuks saada ja sealt kaudu tegelikuks saada.
peaks veel segitama mõisteid Vari, arhetüübid Anima ja Animus Anima on meessoost isiku alateadvuse naiselik aspekt – kõigi naiselike psühholoogiliste tendentside peersonifikatsioon alateadvuses. Animus vastavalt siis naissoost isiku mehelik printsiip. Vari – Varjus sisalduvad Mina tundmatud või vähetuntud omadused ja jooned – need aspektid, mis võiksid samahästi olla ka teadvuslikud. mõnes aspektis võib Vari koosneda ka kollektiivsetest teguritest, mis tulenevad indiviidi isiklikust elust väljapoole jäävatest allikatest. kui inimene üritab oma Varju näha, saab ta tihtilugu teadlikuks omadustest ja tungidest, mille olemasolu ta iseendas eitab, märgatest neid aga väga hästi teistes…
kui mõni sõber teile mõnda asja ette heidab ja te tunnete, kuidas teid haarab viha, siis võite olla üsna kindel, et olete põrganud mingile osale oma Varjust, millest te ise teadlikud ei ole.

Carl G. Jung "Inimene ja tema sümbolid" (sealt on see informatiivne tekst katkendlikult refereeritud).
see raamat on nimelt läbimüüdud ja seda enam raamatupoodidest ei saa. Harju tänava vanaraamatu poes on sel raamatul second hand levis järjekord, kus mina näiteks olen üheteistkümnes…
sümpatiseerib naskapi indiaanlaste ettekujutus. juba kas või selle tõttu, et Ego’st üle vaadata.
naskapi indiaanlase nimetavad seda sisimat tuuma või hinge, mida Jung Iseks nimetab “minu sõber” või “Suur Inimene”. naskapi indiaanlased kui elupõlised jahimehed ja üksiklased (neil pole kujunenud hõimukombestikku, ühiseid uskumusi ega tavandeid), nende algelises eluküsitluses on hing lihtsalt inimese sisim kaaslane, ta elab inimese südames ja on surematu, enne surma või suremise ajal ta inkarneerub uues olendis.

veel hea teada:
unenägu on normaalne ja loomulik nähtus, millel pole tähendusi, mida tal ei ole. (võluv vangerdamine)
 ja
“unenägu on iseenda tõlgendus” – ütleb talmud.
meenutan siinkohal lõpetuseks jällegi tarkade meeste juttu – paljad sõnad on paljad sõnad, tühjad ja väärtusetud. me võime ju teada pühakutest, teistest jumalameestest ja ürgemast kõike infot. kui need jäävad meile pelgalt kujunditeks, mille jumalikkust pole me kogenud, sarnaneks see unes rääkimisega, sest me ei tea millest me räägime.
need saavad elujõu ja tähenduse, kui arvestada nende seotust elusa inimesega.
ütleks siinkohal veel fb mõjutustega, et mulle see viimane mõte meeldib - seotus elusa inimesega.

linke:

ja veel raamatuid:
Sigismund Freud “Unenägude tõlgendamine” (üks meelidvalt raske klots mida annab lugeda aastaid).

siin üks teemakohane väärt film:
‘Matter of Heart: The Extraordinary Journey of C.G. Jung’
Matter of Heart: The Extraordinary Journey of C.G. Jung is a fascinating 1986 documentary that explores Jung’s life through interviews with the man himself and reminiscences from his colleagues, friend and students, some of whom were analyzed by Jung. This is a fine introduction to Jung’s concepts of archetypes and the collective unconscious. Written by Suzanne Wagner and directed by Mark Whitney.
http://www.amazon.com/Matter-Heart-Extraordinary-Journey-C-G/dp/B00028G6LC
Painting by Carl Jung




kolmas

kolmas päev...


lihtne seletus.
serial works/ tööde seeria tähendabki: unistused teoks, no või kui mitte nii suurelt siis lihtsamalt - ideed teoks järjepanu varianti. plaan on seega residentuuri lõpus tagataskusse saada mitu uut nn minitööd.
mulle hakkaski juba see bloggi kirjutamine meeldima. saan vastata kohe kõigile küsijatele korraga. esimene küsimus on muidugi, et mida sa täpselt siis nüüd seal pühavaimu saalis teed. hästi. seda teengi, et väiksed ideed teoks.
 
esimene vormistamisel seeriatöö “unenäoanatoomia” nimeline.
mis on selline unenäo audio-video 'järjejutt' ehk salvestada inimest (näoplaan nt), paluda neil mõleda oma emotsioonidele, mida on tekitanud ärevamad, teavamad unelood. lugu ise tahan ka teada, millest mõtted ja emotsioonid tulenesid... niisiis vaadata juba nähtud und ilmsi, teadlik unevaatamine, mhmm midagi maagidele, või siiski mitte.
   
unenäod on muidugi kõige tähtsamad unenägijale endale ja kuidagi ühekülgne oleks, kui kõnealla võtta ainult siinse pühavaimu residendi unenäod. seega võimalus, keda huvitab sümbolite keel, arutlemine tundmatu üle ja süvakihid siis – pühavaimu saalist saab veebruarikuu jooksul (psühho)analüütilise tõlgenduse ja visuaalne kinnitusmaterjali nt mõnele painamajäänud või lihtsalt huvitavale unenäole.

kirjutatagu mulle, kui on soovi, aadressli: nosnesse@gmail.com

juba kiusatus on siinkohal järgmise seeriatööna ära vormistada raadiosaade tehnikahuvilistele...
mina kes ma eriti tugev tehnikas ei ole, olen ometi sellest tehnikamaailmast sissevõetud. ja ma jagaksin hea meelega oma otse ja omadega teadmisi tehnikavallast. saade ilmselt algataks huumoriklassikaraadiosaate... ei ole süütut nalja, tean. ma tean.


tõehetk. möödaminnes.

et ei oleks siin illusioone, et kunstiinimesel läheb nüüd ikka liiga hästi. veebruar on ju lühike kuu…ma tegelikult enam ei ole 100% vabakutseline. kui kedagi peaks huvitama suhted rahaga. alates 2012 jaanuarist olen riigitöötaja. pikaajaline vabakutselise elu muutus sedavõrd ebakindlaks ja hakkas juba väga närvidele käima, igasugune (vanas nõukaaegses kõnepruugis) haltuura moodi töö oleks tulnud vastu võtta, siis see laastab täielikult. pole vaja proovidagi. ka see laastab, et ei või iial ette teada kuidas need arved kuu lõpus makstud saab. nüüd siis olen madalapalgaline lasteaia liikumisõpetaja ja loodan kõige paremat. et jääb aega ka peale veebruari muu loominguga tegelemiseks. 

samal teemal...
kuna Raido Mägi sai pikaajalise õpetajatöö eest Gerd Neggo preemia, siis tellis Raivo Juurak minult kui vabakutseliselt vastavasisulise artikli lisaks, lühidalt ilmus artikkel Õpetajate Lehes:
http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=6486

Friday, February 3, 2012

teine

teine päev

2. veebruar

siin ta siis nüüd on. esimene katse: millega ma siis tegelen pühavaimu saalis. tegevkunstnikuna. mmm. püüan sõnastada algideed võimalikult täpselt (ja kus on kontseptsioon? no vara veel. tulin ju eksperimenteerima ka selles mõttes, et ei ole kolm kuud varem tööd teinud, et saaks veebruaris kiirelt uue etenduse vormistada), niisiis nagu seletaksin oma vanaemale (Brian Eno ja Peter Schmidt’i oblique strategies soovitusel)

suunav küsimus: milline kunst mulle korda läheb: see mis võib isegi ärritada, kõigutab, võib-olla isegi vapustab, liigutab ja paneb mõtlema. on olnud juhus, et isegi aastat hiljem jõuab alles kohale kunstiteosest arusaamine või see nn elamus.
- väidetavalt on normaalsele persoonile olemuslik läheduse ja teineteise mõistmise vajadus ja koostööoskus liigikaaslastega tagab tavaliselt samaliigiliste isendite puhul paremad ellujäämise võimalused. küsimus omatte, kui normaalne suudab üks inimene kogu aeg olla…
- loen sellest soovituslikuna näivast väitest välja, et tegevkunstnikuna ellujäämiseks parim tee oleks koostöö. kellega siis? ilmselt üks koostööpartner on publik, sest tema kohalolu teeb etenduse.
minu vanaema jääks vist sellise selgituse peale siiski endiselt veidi nõutuks.
proovin teisiti. teine katse selgitada, millega ma siis tegelen:
meeldetuletusdks iseendale: valik pole kunagi vaba ja ääratult lai…
kui teemad märksõnadena ritta panna siis: reaalsus. illusioonid. publik. etendaja. teadvuse & alateadvuse tingimused. kokkupuutekohad. mänguline. keskkond. kommunikatsioon. ajuuringud. unenäod.

raamat stuudionurgas on ajauuringutest; rita carter "mapping the mind"*... sellest lähemalt järgmises postituses.

*raamat “mapping the mind” on populaarteaduslik bestseller (juba näen kritiseerijaid reas, kes seavad kahtluse alla toetumise populaarteaduslikule materjalile, jaaa las ta praegu jääda, see kriitikute rivi. seisma, ma kuulan, kui just on vaja kuulata, neid hiljem…), kus autor neuroloog rita carter pakub välja suhteliselt provokatiivseid selgitusi lähtudes viimastest ajuuuringutest. ajuuringute faktilises materjalis on minu jaoks midagi vabastavat.
 
ja kuna ma juba olen sättinud end unenägemise lainele, siis olen näinud aasta algusest saadik kohusetundlikult pea iga päev und. esimene vastuolu; et kohusetundlikult, samas, tegu on lihtsa tähelepanu suunamise ülesandega ja mälu harjutamisega.

päev ennem residentuuri nägin järgmist unenägu (katkend, mis on meeles):
(jälle) on palju inimesi. ruum: kohaliku kumu keskse koridori ja berliini haus der kulturen der welt ristand (berliini nn kultuurimaja nimetatakse tema arhitektuuriliselt erilise katuselahenduse tõttu "pregnant oyster"). eemal toimub mingi etteaste – kaks läbipaistvat suurt paberist lampide moodi toru, kus sees hõljuvad inimesed trajektooril üles alla, vahepeal kulgedes koos helendava toruga ruumis edasi - (visuaalina meenutab midagi kontrollitud plahvatuse laadset), hetk hiljem pakutakse elupaketti. pakett ise on mingi lahuseline õlitaoline ollus katseklaasis - lillades, hallides, tumesinistes ja mustades värvides vedelad, õlitihedusega ümarad moodustised. mõtlesin unes, vaadates paketti vastu valgust, et värvid on iseenesest täisa meeldivad, kuigi ei paista läbi... edasi ei mäleta.
(unenägude kirjeldustel on hektel lihtsalt illustreeriv roll)

mida siis nende unenägudega peale hakata. seda ma hetkel veel ei oska öelda. pigem on need ikkagi mulle endale abimaterjaliks mõtete konktetiseerimise juures.

seoseid: uni ja unistus - häälikuliselt sarnased (paronüümid). uni on püha.
taaskord puudutab lahenduse otsimine dilemmat vormi ja sisu küsimustes. sellistele unenägude baasil kokkukirjutatud stsenaariumitele oleks ilmselt toimivam väljund hoopis film või video, mitte elav, vahetu etenduslik või performatiivne vorm. ilmselt ei olegi vaja neid une+nägusid kohe lavastama hakata. visuaalses osas on muidugi unenägude ruumi -ja valguskujundus inspireeriv. teinekord võiks isegi unedest üks-ühele maha viksida. võimalik, et toetun valguslahendustes ja ruumikujunduses unenägude atmosfäärile... visuaalidega tundub olevat ikka ja jälle kaks põhilist võimalust: need kas illustreerivad teemat või siis pakuvad kujundlikku laiendust. abstraktne või konkreetne. mmmhm. ei tahaks sellega leppida, et ainult vastandid on võimalikud. võimalusi on rohkem.

 ja siin ma nüüd olen. teine päev residentuuris. pühavaimu saal. seinad ongi ümberringi mustad, terasmetsas ehk seal kus tavaliselt rahvas ootab enne etendust saalmiminekut on seinad värseklt tumehalliks värvitud ja kui seda halli hästi pinevalt vaadata on seinad ka veidi lillakat tooni.

tänasest hakkan taas mälu treenima - nn töötavat mälu.

kuna unenägemise lainele...siis,
kunagi psühhoanalüüsi loengusarjas osaledes, kui pidime analüüsima praktika mõttes üht enda unenägu. siis ei näinud ma nagu kiuste mitte kui midagi või ma vähemalt ei mäletanud ühtegi ning valisin analüüsimiseks ühe ammu nähtud unenäo, mis oli parasjagu sümboleid täis…unenägu ise ilmnes ajal, mil resideerusin berliinis ja osalesin wilhelm groener’i nimelise trupi produktsioonis, kus peamiseks töövahendiks olid grafoprojektorid ning unenäos olid põhitegelasteks kaks väliselt surnud rotti - üks vaatas mulle otsa pea kaenlas ja teine lebas niisama surnu moodi maas - kes osutusid lõpus siiski elusateks ja vudisid minema. mida iganes sümboliseerib rott mütoloogias, astroloogias või rottmees freud’i teooriates ma seda infot siinkohal ei arvestaks. pigem tundub mulle rott olevat selles unenäos kõigesööja sümbol. kes üritab pidevalt kohaneda ja kuidagi oludest välja vingerdada.




Thursday, February 2, 2012

esimene

serial works

esimene päev 
 

niiisiis. 1. veebruar 2012… kolisin Kanutisse...
esimene päev elasin lihtsalt sisse. tegin veidi qigong'i internetist leitud zen-masteri käe all ja mõlesin kuidas edasi...

lubasin, et ma ‘kirjutan’ iga päev. (video)päeviku või bloggi vormis. ja et lähenen iseendale kui seeriatööde algatajale võimalikult objektiivselt. objektiivselt selles mõttes, et proovin kirjeldada faktilist materjali võimalikult täpselt. selge see, et lõppkokkuvõttes taandub objektiivsus subjektiivseks. niisiis – objektiivsus faktide ja kirjeldamise mõttes.


lähtepositsioonist

ühest küljest on nagu isegi kahju, et mind ei huvita ükski kuulus müüt rohkem kui mõni teine kuulus müüt. või näiteks, et mind ei huvita lavastada järjekordne hamlet või luikede järv või luua midagi mõne muu teada-tuntud teksti ainetel, mis tundub olevat turvaline valik.  ‘kirjutada’ originaal-stsenaariume ja luua nö ‘mittemillestki’ midagi ahvatleb enam.  tõepoolest ei ole olnud kunagi tunnet, et sooviksin midagi lisada teada-tuntud tekstidele etenduslik-lavastuslikus mõttes (võib-olla kunagi hiljem) – puudub lihtsalt see elementaarne vajalik isiklik seos, et intrigeeriks.

Wednesday, February 1, 2012

Resident veebruaris 2012: Katrin Essenson


Katrin Essenson:
"serial works"
 

proloog

resident talks: sümpatiseerib geneetilise välja teooria, millest lähtuvalt võib erinevatel inimestel, erinevas geograafilises punktis olles, ühel ja samal ajahetkel pähe turgatada sama ideed või samad mõtted. juba pikemat aega kirjutan üles unenägusid. lootes leida sealt mingisugust selgitavat infot tundele, millest ma ei saa juba mõnda aega lahti - ma justkui tammuksin aasta aasta järel ikka selle sama koha peal. midagi ei ole muutunud mind ümbritsevas keskkonnas ja kuigi ma ise püüan muutuda, otsida misiganes lahendust, et elu tunduks elamisväärsem. ...mässamisest ja kannatamisest on siiber. vabadus on justkui teha kõike mida soovid. kuidas edasi. hedonistlikult nautida nagu samuti ei saa käsukorras. kohe kui ma mõtlen, et enam hullemaks minna ei saa, selgub, et saab küll. ja ma millegipärast mõtlen, et ma ei ole päris üksi selle tundega. 13 aastat vabakutselist tegevkunstniku elu... nojah, tehasesse ma samuti tööle ei sobi, sest liinil ei tohi kaasa mõelda, või mis veel hullem, ei tohi üldse midagi (muud) mõelda, nt kuidas liinitööd paremaks teha vms, tuleb täpipealt täita ülesannet, et ülejäänud tehase masinavärk toimiks veatult. selles mõttes, et ka kunstniku elu võib olla tehasetöö. eks tuleb võtta kasutusele vanad trikid, provotseerida. sõnastada probleem võimalikult täpselt. provotseerida end vabu radikaale otsima, kuid mitte ainult lammutamise sooviga vaid pigem ümberpaigutamise sooviga. tegevkunstnikuna saada aeg ja ruum ja stipp ka veel, kuuks ajakski ja saabki pühenduda täielikult sellele, millega peaks iga päev tegelema - olema tegevkunstnik ja olme ei sega. tõeline kaelamurdev ülesanne on muidugi vaatamata tingimustele (olgu need siis head või halvad) hoida siht sirge. elu on liiga lühike, veebruar on liiga lühike, et tegeleda ebaoluliste asjadega. ma ei luba teile siin midagi peale selle, et süvenen põhjalikult. unistused teoks ehk elame näeme.

Katrin Essenson on kuraator ja tegevuskunstnik, kes on loonud etendusi alates 1998. Aastast. Tema loomingut on esitatud Eestis, mitmel pool Euroopas ja USA-s. Muude ettevõtmiste kõrval käivitas ta koos Liina Keevallikuga erinevaid kunstivaldkondi soosiva festivali Maikellukese päevad (www.kirbutsirkus.com) ning koos Raul Kelleriga eksperimentaalse helikeskkonna Lokaalraadio ja radiofoonika festivali Radiaator (www.lokaaraadio.ee).
NB! Kuu jooksul toimuvad mitmed avalikud showingud, jälgi infot!