Vertikaalilt

Täname kõiki, kes käisid reedel meid vertikaalstardil kuulamas ja vaatamas. Tänud ka Hannesele järgmiste piltide eest:

 

Ennemuistne aeg

"Kalevipojal kodus kõik tööd toimetatud. 

Mõtleb, mis ette võtta. 

Otsustab: tarvis minna vaatama maailma otsa, sinna, 

kus taevas ja maa teine teisega kokku puutuvad."

Saime Kaiega ka kodused tööd nüüd toimetatud. Hõbedane Lennuk on valmis, selle avamispidu peetud ja ees on meid ootamas vaid kogu maailm (ja selle ots). 

Minult küsiti, et aga kus need inglid ja kangelased siis on? Miks nad sind huvitavad ja miks sa hoopis džungli ehitasid? Ja mis siin Püha Vaimu Saalis toimub? 

Vat sellega on selline lugu, et džungel, eriti veel paradiisilaadne džungel, on mind paelunud juba mõnda aega. Selle mitmetasandilisus ja mitmekesisus ei ole tahtnud mind jätta. Siiani, annavad puud oma lehtede valgus-varjumängudega kõige vapustavama 3D ja pluss pluss efekti. Mitte ükski sini-punane prill pole veel minus seda tunnetust ületama pannud. Aga ega asi ei olegi millegi ületamises (kui mitte ainult maailma ääre enda?).

Ükskord läksin ma kaugele kaugele saarele, et seda džunglit oma silmaga näha. Olla selles ruumis. Elada selle rütmis. Saada ehk ülegi oma kummalisest obsessioonist roosamanna vastu. Ja kõik oligi nagu postkaardil, täiesti, aga midagi nagu jäi ka puudu. Paljugi oli see seotud sellega, et ma ei olnud selle džungli native. Ma ei teadnud nende lugusid, mütoloogiaid, taimi ja metsaseaduseid. Võõras on väga hea sõna selle kohta. Siin Püha Vaimu Saali džunglis ei ole ma enam the Other. Siin olen ma kohalik, native. Sellepärast ma siin vist ehitangi.

 

Ja mis puutub inglitesse, siis mulle öeldi, et inglid jätavad inimese enne ta sünnipäeva maha ja naasevad peale seda. Teen nende naasmiseks ettevalmistusi.  

  Kangelane tuleb alati tagasi.

Tervitused siitmailt!

Palmi all

"Why do birds suddenly appear..."

Istun siin palmi all, soojas Püha Vaimu SAALis.

Mõtted eilsest Kohtumisest Linnuteel: mis oli tore & mis oli kummaline. Ma jäin väga rahule meie külalisesinejatega. Tüübid oskavad end laval kehtestada & neil on see "presence". Minul ja Piial lõid karud peas kõvasti trummi ning unustasime kõik ära :D. Eks see presence tuleb kogemusega, sellepärast ma väga ei muretse. Aga, peo mõttes läks küll kõik korda, kõik tarbiti ära & oli lõbus. Viimane oli ka oluline mõte kogu sellel kokkusaamisel. 

Igatahes oleme terve see esimene nädal siin residentuuris suunanud oma energia ruumikujundusele. Mina isiklikult ei saa üldse mitte midagi peaaegu, et mõeldagi, kui mul pole ümberringi lilli. Raamatukogus valin ma ka alati koha mingi potilille all. Nüüd on see ruum aga siin lilli täis & silmal hea. See oli ka üks challenge, kas ma saan hakkama, kui ümberringi on alguses ainult mustad seinad.

"Inglid ja Kangelased" on üks fantaasiamaailm, kõigist nendest mitmetest fantaasiamaailmatest, mis on võimalik ja olemas. Kui ma ükskord avastasin end mõttelt, et mul polegi ühtegi kangelast, siis paanikas hakkasin ruttu endale kangelast mõtlema/otsima. Millegipärast mulle tundub, et peab ikka olema vähemalt üks kangelane, muidu oleks midagi kui puudu. Aga, tegelikult ma pole päris kindel, kes see kangelane on. Kas kangelane saab olla ainult isiklik või ta on pigem osa suurest süsteemist? Tüüp, kes päästab maailma, näiteks Supermän? Või mingi sõjakindral või suure riigi president? Või võib kangelane olla ka keegi, kes on kangelane ainult ühele inimesele? Või see pole enam kangelane vaid lihtsalt tore inimene?

Ma praegu arvan, et kangelane ei pea olema kangelane ka teiste arvates ja selline isiklik kangelane on ka olemas. Nii ma leidsin küll mitu kangelast, kes on seda tiitlit väärt just praegu. Näiteks, minu autokooli õppesõidu õpetaja, kes päästis ühe pensionäri elu, kui ma oleks sõidutunni ajal ta peaaegu alla ajanud. Õpetaja pärast pole ma killer. Ka mu boss on mu kangelane, sest ta saab aru, et ma ei saa iga päev praegu tööl käia kuna mul on vaja Kanutis meisterdada ja mõelda. Selle asemel, et mind töölt lahti lasta ta toob mulle süüa, et mul siis siin kõht vähemalt täis oleks. Väga normaalne mees, mu meelest.

Ma nägin hiljuti unes, et mul oli showing, kus oli hästi palju rahvast kohale tulnud & ma olin ilgelt närvis. Alustasin juba, kui suure hilinemisega ilmus kohale purjus Veiko Õunpuu, kes hakkas mind peksma, sest talle üldse ei meeldinud, et ma lava ees tõmblen. Siis kuskilt tagant, rahvamasside vahelt jooksis kohale Taavet, kes andis Veikole lõuga & päästis mu ära. Selles unenäos oli Taavet mu hero:)

Või kui võtta eilse showingu pealt, siis on mu kangelased need, kellel on enesekindlus.

Aga, unenägudega on samamoodi nagu fantaasiamaailmaga. See võib tunduda huvitav ainult sulle endale & kui sa püüad unenägu teisele ümber seletada, siis ta kaotab oma võlu. Igatahes, tekib tunne, kui püüda seletada seda inglikangelase fantaasiat, või vastata küsimustele, mis algavad "miks`i" & "milleks´iga", et ei oska enam rääkida ja kõik, mis suust välja tuleb, hägustab seda salapära. See on nüüd järgmine challenge, kuidas anda edasi oma fantaasiat nii, et salapära ei kaoks. Suured kirjanikud ju seda oskavad...

Siinkohal tahakski teada, kes või mis on sinu kangelane. Vastus võib olla igasugune meedium, mis tundub hetkel meelepärane (facebook, blogi, foto, sms, lugu,film, tuled jutustad ise jnejne).

11. septembril kell 19:30 (u 30 min)

INGLID ja KANGELASED teema 1:  Kohtume Linnuteel

Kaie ja Piia esimene residentuuri nädal on seljataga. Esimene kohtumine toimub Linnuteel, Pühavaimu saalis. Kõla on ilus, vaade on särav ja Sina oled enam kui oodatud. Tähistame tähistamist ja peame Piia sünnipäeva. 

first snapshots, 4.09.2012

WILLKOMMEN KANUTI!

насколько вы можете радоваться?

 

 ♥♦♣♠

KAS PEAB MEELDIMA?

Nüüd lõppes see kuu ära. Mis siis jäi meelde? Äkki kõige olulisem küsimus residentuuri lõpuks on, et KAS PEAB MEELDIMA? 

Kui sa oled surmväsinud mõtlemisest, seoste loomisest, katsetamistest, poolikute ideedega lavale tulemisest, uute mõtete ja väljendusvahendite otsimisest, publikuga arvestamisest, ennast nõmedasse olukorda panemisest, siis kuu lõpus sa tahaksid pai saada. Ka mina tahan. Aga ei saa. Viimane kord läks eriti halvasti, peksa kah ei saanud. 

Ja siis kummitab peas, kui me oleks kõik pildid ja tekstid välja timminud, kas siis oleks vaatajad rohkem rahul olnud? Kui me oleksime ikkagi jäänud oma suure viha peale ja peksnud kogu publiku läbi, kas siis oleks mina rohkem rahul olnud?

Ilmselt oleks küll. Aga ei julgenud. Hakkasin liiga palju mõtlema. Oh, oleks ometi olnud enesekindel lavastaja, kes oleks öelnud, et nii on vaja ja kõik. Me oleksime kuuletunud. 

Kahtlen kõiges, oma õiguses eksisteerida sellisena nagu ma olen. Oma õiguses öelda otse, mida sa arvan. Oma esteetilistes eelistustes. Kahtlus tuleb sellel hetkel kui ma küsin teiste arvamust. Küsin, sest tahad meeldida, otsid õigustust iseenda tegudele.

Sellest sain ma aru küll.

Mitte meeldimine:

Kaja hakkas rääkima, mida ta on tahtnud kõik need 4 nädalat tegelikult öelda ja hakkas kogemata nutma. See on ebaprofessionaalne. See tundus veana. Halb näitleja töö. Miks ta nii tegi? Sest ta ei saanud seda ütlemata jätta. See oli talle tähtis. Nii teatris ei tehta. Teatris peidetakse nõrkus vormi taha ära.

Maike laulu sound oli täiesti pekkis, sõnadest ei saanud aru ja rütmid olid paigast ära. Üks pillidest peksis üle. Just nii see oli, aga miks nad esitasid üldse selle laulu. Sellepärast et publik saaks valida, kas nad tahavad kuulata laulu seksist või sõdurist. Nad tegid valiku seksi kasuks. Residentide eesmärk oli täidetud. Enamus inimestest ei taha kuulda midagi sõjast.

Lõbusa ja kurva lalu vahel valisid inimesed lõbusa laulu. Laulu sõnum oli lihtne ja irooniline. Tõsiste asjadega pole vaja tegeleda.

Kas näitlejad peksavad üksteist läbi või teevad nad "lesbishow" seal kõrval toas? 

Loomulikult "lesbishow", mis aga oli rabe, kiirustav ja mõtetu enese näitamine. Kangas oli kortsus ja nad ise ei nautinud seda. Just nii, aga kas mitte ei öelnud nad ette, et valik on kahe piinliku asja vahel. Üks piinlikum kui teine. Taas oli valik teie. te ei tahtnud näha füüsilist vägivalda.

Lämbumine kilekott peas oli kujundina täitsa ilus aga miks? Just selle pärast, mida me ütlesime alustadaes 4 eksperimenti, selleks, et te mõtleksite, kes on parem. Piinaja või ohver? Teil oli võimalus parem olla. Te kasutasite seda võimalust.

Kokkuvõtvalt oli üks halb asi, et lavalolijad ei teinud ise valikuid. Nad jätsid kõik publikule ja publik töötas kaasa arusaamata, mis eesmärgil, kuigi ka see eesmärk öeldi kohe alguses ära. Selleks, et teie teeksite valiku. 

Ja nüüd me süüdistame publikut. Oleme pettunud. Eks selline see meie demokraatia ongi? Me oleme pettunud enamuse valikutes. Mina ju nii ei tahtnud aga pean nõustuma, et see oli ka minu valik, kuigi mina ei valinud.

Kui 4 tunnisest materjalist ainuke asi, mille kallal tasub edasi töötada on põlev süütenöör, siis ei ole meil midagi rääkida.

EI PEA MEELDIMA ja ei pea ka küsima, mis teie arvate. Meil on usu ja isiku ja arvamusvabadus kirjas Eesti Vabariigi Põhiseaduses.

Viimane tähtis küsimus: Kaja, mis sinust saab niiviisis 2 aasta pärast?

See hirm ja kaastunne meie pärast oli valdav ja läbis kogu meie residentuuri protsessi. 

Väga hea küsimus. 

Kindlasti mitte teatripreemia laureaat ja lemmik inimene ja näitleja, kellega kõik jooksevad koostööd tegema. Kellel on kindel kaubmärk ja turg.