viisteist,
kuusteist…
(võtan selle
eneseväljenduse teema siiski veelkord üles. ise ma selle otsa komistan koguaeg
viimasel ajal ja ise peaksin saama ka sellest üle astutud. olgu öeldud taas,
et päris ilma kannatamise või mässamiseta ei saa… või õigemini ma sõnastaks
selle pigem teisiti, et ilma teatud askeesita ei saa kunsti teha. kusagil on
ikka käärid sees…
siin ma nüüd
olen. veidi ‘kannatanud’ pühavaimu isolatsioonis ja see on hea. jõudsin siiski
otsusele, et tahan etendust teha. ka see on hea. tantsuetendust tahan ka.
seda viimast, kas või juba selletõttu, et oleks nagu kahju seda kunagi
korralikult treenitud keret raisku lasta…((ise ka imestan praegu, et ma
selliselt väljendusin)), tantsuetendus tuleb odavam ka muidugi, arvestades, et
ma väga palju lavakujundust ei kasuta ja matejal on inimene ise, soolo puhul
pole vaja ka teisi etendajaid palgata. ajakulu on see kallim osa protsessist. mul võiks olla
äravahetamiseni sarnane dublant, juhul kui ma peaks haigeks jääma, või kui kondid valutavad vms samas ma
võin end alati ka mõne asjaga asendada ... kehavisuaalne väljendus on
iseenesest mu jaoks kõige tuttavam laad, kuigi ega suurt vahet ei ole enne ja
praegu skaalal. kui alustasin arvasin tantsu olevat tundmatu valdkonna, selletõttu huvitava, siis praegu on ka tundmatut palju. veidi olen rooste läinud
etendamise mõttes… see läheb muidugi üle peale mõnigaseid eksperimente
pühavaimu saalis aga ikkagi. järjepidevus on oluline enesekindluse
seisukohast)). nimelt paar viimast aastat, korraldades peamiselt festivale ja
tehes teisi installatsiooni ja raadiokunsti ühisprojekte, igatpidivajalik aeg,
aga ma arvestasin selle täesti valesti välja, et mul jääb siis ka veel aega
tegeleda omaalgatuslikult etendustega… jätkusuutlikult ei tööta ikka selline
mudel, et teen ise festivali ja ise etendan ka. kuigi kui ma nüüd vaatan oma
vabakutselisi kunstnikust sõpru ja tuttavaid kõrvalt ((tähelepanek; enamus
sõpru on kunstnikud)), siis ka nemad on osaliselt hakanud tegelema tingimuste
loomisega endale ja teistele (ehk siis korraldama ja organiseerima) ning
omatöödeks väga palju aega üle ei jäägi. ehk siis potentsiaalsetest kunstnikest
on saamas funktsionäärid ((imelik sõna funtksionäär, nagu pasknäär, muidu ilus lind))…
kahju lugu, kui asjade korralduses mingeid muudatusi ette ei võeta, siis on
kahju lugu…
kaldusin teemast veidi
kõrvale… niisiis;
kuigi ma saan end
vajadusel ka täiesti korralikult välja elada diskosaalis otsustasin siiski lava
kasuks. samas, ega diskosaalis selliseid üliaktiivseid sussisahistajaid väga
avali süli ka vastu ei võeta. ei ole kerge kusagil selle läbilöömisega. mulle
on isegi kord öeldud klubitantsupõrandal, et kuule võta vaiksemaks, võtad liiga
palju ruumi ja see siin parasjagu on minu ruum. nojah. väljendusin muidugi
selgesõnaliselt, et see on rohkem nagu tema probleem, kes ees see mees, sest ruumi
on ju küll veidi eemal, kuid ju talle meeldis just see prozektor või mine võta
kinni, igastahes läksin ja tantsisin igaks juhuks siiski teise koha peal edasi,
just selliste pisiasjade pärast kakelda ei ole nagu mõtet.
tantsu juures meeldib veel, et
tantsuline eneseväljendus tasakaalustab liigset mõistuspärasust. ja see
ei tähenda, et tants oleks kuidagi mõistusevastane tegevus. meeldib tantsu
juures teatud tabamatus. isegi siis kui koreograafia on väga konkreetne, ikkagi
jääb midagi seletamatut…kuigi ka keel on abstraktne ja kokkuleppeline…)
jah,
tänaseks kõik. homme ka päev
