kolmapäeval tõime Yamaha elektrioreli ära

Kamin ja orel

Jaanuarikuus resideeruvad Mai Sööt ja Tiina Sööt:

Meil pole aimugi, mis selle tulemuseks on, aga püüame ennast üllatada elektrikaminaga. „Tuluke” ei ole ainult elegantne mööbliese, vaid ka eelsoojendi, see õudusunenägu, et oled laval ja lähed vooluga kaasa, istud suvalise trammi peale ja sõidad, pedaalid ja kõik efektid on töökorras, aga ülemine rida ei tööta.

Plaanis on elektriorel ja elektrikamin ja mingi jutuke, kuidas

elektriorel ja elektrikamin istvad valede busside peale, aga ikkagi ühte säärde.

Tiina Sööti meelisalaks on etenduskunstid ja visuaalsed kunstid.
Hetkel EKA tegevuskunstide magistrant, õppinud ka Viini Vabade
Kunstide Akadeemias performatiivset kunsti ja Tartu Ülikoolis
ökoloogiat/teatriteadust (BA). tiinasoot.weebly.com, tiinasoot.wordpress.com

Mai Sööt on interdistsiplinaarsete kunstide (Eesti Kunstiakadeemia, MA) ja maali (Tartu Kõrgem Kunstikool) haridusega performance´i kunstnik, siiani rohkem tegev olnud kunsti väljal. Lavastab, esitab, teeb näitusi. Viimastel aastatel valimisid sooloperformance´id „Vampiirema“, „Püha Maria“, „Ekstaas“ jt. http://maisoot.wordpress.com/

Mai ja Tiina Sööt on alates 1986 aastast olnud õed. 2012 suvel valmis
nende esimene ühine etendus ”Nagu maasikas karu perses”.

Minu viimane

Helgemate teemade käsitlemine naivistlikus võtmes...või isegi mitte naivistlikus vaid täiesti kohe hardcore roosamanna maailmas. Või siis üldsegi mitte mingite teemade lahkamine vaid üleüldine häng. Mida need noored päevast päeva peale kooli hängivad? Kas nad käsitlevad ka midagi? Analüüsivad? Kindlasti, ainult et meie ei saa sellest aru, sest inimesed on erinevad.

Ehk see viimane showing näitas ka ühte seda lõiku, mida tihtipeale Piiaga kuu aega tegime...istusime ja vaatasime ruumis otsivalt ringi, hängisime nagu need noored Viru keskuses ja ootasime mingit ilmutust, kunstijumalat. Ehk mitte küll päris nii otseselt tordiga näkku, aga illustreerivalt küll. Panime tuled kustu ja mängisime selle ruumiga...muusika taustal...kord hakkas üks meist laulma, kord midagi mängima...siis mõmisesime midagi üksteisele.... Ja nüüd siis otsustasime, et ei konkretiseerigi showinguks midagi...ajame toa tossu täis ja vaatame mis saab...kui tuleb tunne, siis loen luuletust, kui tuleb tunne, siis näpin sämplerit...Aga, see tujude jälgimine pole üldse kerge ja hea, sest me kumbki pole eriti tujukad noored...pigem introvertsed, kuu peal kõndivad ja hajameelsed...Seda enam oli keerulisem. Aga, ära tahtsime proovida.

Aga, residentuuri aeg oli mõnus! Ja esimene päev olla mitte Pühas Vaimus vaid linnas asjatades, oli justkui tunne, et ühelt reisilt oleks tagasi ja käidud teispool maakera. Eile, kui tassisime asju tagasi, oli pisike Honda paksult "asju" täis laetud nii, et tagurdada ei näinudki. Ja siis, kui me koristamise käigus vähemalt kümme minutit arutasime, kumb meist peaks endale võtma ühe pisikese kilekoti ja ühe roosa paberkoti, siis oli korraks küll piinlik...õudne, mitte midagi ei saa ega raatsi siis nüüd ära visatud, nagu hamstrid kogume kõike. Trasher-girls... Mõnus reis oli.

30.septembril kell 16

Tuleb välja, et esimesed inglid ei lennanudki. Ja kui praegune ingel on pigem klisheelikult särav, õrn ja neoonvalgete tiibadega, siis Vana Testamendi kõige vanimal inglikujutusel ei ole tiibu. Ja ingleid kujutati II-IV sajandi kunstis üldse pigem noormeestena, mõõga ja kilbiga...pigem nagu praeguses mõistes ma näen monumente vanadest sõjasangaritest. Beebipehme ingel oli renesssanssi bläss, mis pole siiani ära kadunud. Tundub, et tänapäeva ingel on mehest saanud poisiks ja siis naiseks- õrnaks ja säravaks ("glowing"), aga samas kõikvõimsaks olendiks, emalikuks aga samal ajal müstiliseks ja kaugeks. Selleks kes hoolitseb.

Püha Vaimu SAALi troopikalehed hakkasid viimase showingu ajal vaikselt sügiseseks muutuma...ja nüüd langeb neid iga päev aina rohkem. Hakkame Piiaga oma mitmekordseid kodinaid kokku tõmbama. Hingel on veel paar katsetust, dub-ansamblile Uus Energia uue muusikavideo shoot langevate troopikalehtede all ja ikka väike proov/mõtisklus "kuidas liigub/tantsib minu ingel?". Viimasel päeval teeme neid mõlemaid, kell 16 saab tulla vaatama ka seda viimast proov/mõtisklust.

Ja tuleb välja, et see ruum, mis sai nüüd kuu ajaga "kaunistatud", on väga hea magusa karu-une allikas. (Räägivad Kanuti öölised.)

Meil oli algselt plaanis nende showingutega liikuda lähemale Maa suunas. Et kui esimesel "Kohtusime Linnuteel", siis järgmistega oleks pidanud olema juba lähemal ja viimasega täitsa siinsamas. Aga, see süsteem ei toiminud ja Maale tagasi pole me nüüd kindlasti jõudnud. Galaktikas on mõnusam selle teemaga jännata.

30.septembril kell 16 Püha Vaimu SAALis...

дождь

Viimane lugu, "дождь...", 24.septembri õhtust:

Teid oodates

24.o9 kell 22:00 järgmine showing "mängime vähemalt kolm lugu".
(ehk Püha Vaimu Saalis jätkub Mihkel Maripuu "Glowing Generation" avamine)
 

For Yourself

Art must be beautiful...nagu Abramović oma näitusega kord Tartus ütles.

Kord üks ingel lendas troopika kohal ja mõtles, küll siin on ilus, aga elada ei saa...liiga ilus. Kas miski võib olla liiga ilus, et see tapab, hakkab piinama? "Ma pole ikka mitte millegagi rahul", mõtles ingel. Ja siit tuli välja see kõikvõimas rahutus. No matter what. Küüniline pilk leiab end tihtipeale just ilusat vaadates?! Isegi ingli silmades...

"heel mooi" nagu hollandlased ütlevad..."hell no" nagu meie ütleme.

shakey video from the tropics of Tallinn on the evening of 20/o9. Soundloop by Piia&Kaie, called "For Yourself":