Nüüd lõppes see kuu ära. Mis siis jäi meelde? Äkki kõige olulisem küsimus residentuuri lõpuks on, et KAS PEAB MEELDIMA?
Kui sa oled surmväsinud mõtlemisest, seoste loomisest, katsetamistest, poolikute ideedega lavale tulemisest, uute mõtete ja väljendusvahendite otsimisest, publikuga arvestamisest, ennast nõmedasse olukorda panemisest, siis kuu lõpus sa tahaksid pai saada. Ka mina tahan. Aga ei saa. Viimane kord läks eriti halvasti, peksa kah ei saanud.
Ja siis kummitab peas, kui me oleks kõik pildid ja tekstid välja timminud, kas siis oleks vaatajad rohkem rahul olnud? Kui me oleksime ikkagi jäänud oma suure viha peale ja peksnud kogu publiku läbi, kas siis oleks mina rohkem rahul olnud?
Ilmselt oleks küll. Aga ei julgenud. Hakkasin liiga palju mõtlema. Oh, oleks ometi olnud enesekindel lavastaja, kes oleks öelnud, et nii on vaja ja kõik. Me oleksime kuuletunud.
Kahtlen kõiges, oma õiguses eksisteerida sellisena nagu ma olen. Oma õiguses öelda otse, mida sa arvan. Oma esteetilistes eelistustes. Kahtlus tuleb sellel hetkel kui ma küsin teiste arvamust. Küsin, sest tahad meeldida, otsid õigustust iseenda tegudele.
Sellest sain ma aru küll.
Mitte meeldimine:
Kaja hakkas rääkima, mida ta on tahtnud kõik need 4 nädalat tegelikult öelda ja hakkas kogemata nutma. See on ebaprofessionaalne. See tundus veana. Halb näitleja töö. Miks ta nii tegi? Sest ta ei saanud seda ütlemata jätta. See oli talle tähtis. Nii teatris ei tehta. Teatris peidetakse nõrkus vormi taha ära.
Maike laulu sound oli täiesti pekkis, sõnadest ei saanud aru ja rütmid olid paigast ära. Üks pillidest peksis üle. Just nii see oli, aga miks nad esitasid üldse selle laulu. Sellepärast et publik saaks valida, kas nad tahavad kuulata laulu seksist või sõdurist. Nad tegid valiku seksi kasuks. Residentide eesmärk oli täidetud. Enamus inimestest ei taha kuulda midagi sõjast.
Lõbusa ja kurva lalu vahel valisid inimesed lõbusa laulu. Laulu sõnum oli lihtne ja irooniline. Tõsiste asjadega pole vaja tegeleda.
Kas näitlejad peksavad üksteist läbi või teevad nad "lesbishow" seal kõrval toas?
Loomulikult "lesbishow", mis aga oli rabe, kiirustav ja mõtetu enese näitamine. Kangas oli kortsus ja nad ise ei nautinud seda. Just nii, aga kas mitte ei öelnud nad ette, et valik on kahe piinliku asja vahel. Üks piinlikum kui teine. Taas oli valik teie. te ei tahtnud näha füüsilist vägivalda.
Lämbumine kilekott peas oli kujundina täitsa ilus aga miks? Just selle pärast, mida me ütlesime alustadaes 4 eksperimenti, selleks, et te mõtleksite, kes on parem. Piinaja või ohver? Teil oli võimalus parem olla. Te kasutasite seda võimalust.
Kokkuvõtvalt oli üks halb asi, et lavalolijad ei teinud ise valikuid. Nad jätsid kõik publikule ja publik töötas kaasa arusaamata, mis eesmärgil, kuigi ka see eesmärk öeldi kohe alguses ära. Selleks, et teie teeksite valiku.
Ja nüüd me süüdistame publikut. Oleme pettunud. Eks selline see meie demokraatia ongi? Me oleme pettunud enamuse valikutes. Mina ju nii ei tahtnud aga pean nõustuma, et see oli ka minu valik, kuigi mina ei valinud.
Kui 4 tunnisest materjalist ainuke asi, mille kallal tasub edasi töötada on põlev süütenöör, siis ei ole meil midagi rääkida.
EI PEA MEELDIMA ja ei pea ka küsima, mis teie arvate. Meil on usu ja isiku ja arvamusvabadus kirjas Eesti Vabariigi Põhiseaduses.
Viimane tähtis küsimus: Kaja, mis sinust saab niiviisis 2 aasta pärast?
See hirm ja kaastunne meie pärast oli valdav ja läbis kogu meie residentuuri protsessi.
Väga hea küsimus.
Kindlasti mitte teatripreemia laureaat ja lemmik inimene ja näitleja, kellega kõik jooksevad koostööd tegema. Kellel on kindel kaubmärk ja turg.
