seitsmes

 seitsmes päev…

resident evil talks.

tagasi saalis. ja tagasi residendi lainel. igal tööpäeva hommikul nimelt, alates aasta algusest saadik, on minu võtetud kohustus käia lasteaias lapsi liigutamas.

kuidas siiski enamik kunstnikke suudab, ühildada (reeglina erialast) tööd (millest elada ja arveid maksta) ja loomingut (see mis isiksusena võimsamalt arendab ja korda läheb). ehh, pole kerge…kellelgi ilmselt.

nii.niiniii.

päevikupidamisest sai küllalt. päevikupidamine on nagu mingi tühjenemise teemaga seotud. mida rohkem kirjutad, seda vähem on tunnet, et kirjutistest saab mingi otsene lüli kunstilisele tulemustele. eksperimenteerida, no selleks on vaja aega. kuidas neid erinevaid kunstilisi suundi omavahel lepitada või siis ühildada. ideid on palju. kõigiga korraga tegeleda ei jõua. niisiis valida on perfoka idee; siis (tantsu)etenduse; raadiosaadete vahel; kontserdi tahaks ka kindlasti maha pidada, isegi kui ma suudan ainult ühe loo mängida; siis jällegi oleks vaja ikkagi nende unenägude põhjal teha hoopis animafilmide seeria (kahjuks ei tea jälle, missuguse sihtkapitali poole ma peaksin sellise ideega pöörduma. tencu kutsuksin animaatoriks kui ta nõus on – hilfe!).

muuseas täna, st homme kell 16.30 youtube jooga, kes tahab see võib ühineda, kuid anna endast teada nosnesse@gmail.com, kui soovid läbi astuda.

seitsmenda päevaküsimus:

-milline on sinu arvates kõige pakilisem küsimus, kõige ohtlikum eelarvamus, kõige tähtsam motiiv (või ajend), suurim hädaoht ja suurim kunstiline rõõm tänapäeval?

siinkohal saan ma kohe aru, kui palju rohkem lugejaid oleks sellele küsimusele kui see oleks inglise keeles…