Helgemate teemade käsitlemine naivistlikus võtmes...või
isegi mitte naivistlikus vaid täiesti kohe hardcore roosamanna maailmas. Või
siis üldsegi mitte mingite teemade lahkamine vaid üleüldine häng. Mida need
noored päevast päeva peale kooli hängivad? Kas nad käsitlevad ka midagi?
Analüüsivad? Kindlasti, ainult et meie ei saa sellest aru, sest inimesed on
erinevad.
Ehk see viimane showing näitas ka ühte seda lõiku, mida tihtipeale
Piiaga kuu aega tegime...istusime ja vaatasime ruumis otsivalt ringi, hängisime
nagu need noored Viru keskuses ja ootasime mingit ilmutust, kunstijumalat. Ehk
mitte küll päris nii otseselt tordiga näkku, aga illustreerivalt küll. Panime
tuled kustu ja mängisime selle ruumiga...muusika taustal...kord hakkas üks
meist laulma, kord midagi mängima...siis mõmisesime midagi üksteisele.... Ja
nüüd siis otsustasime, et ei konkretiseerigi showinguks midagi...ajame toa
tossu täis ja vaatame mis saab...kui tuleb tunne, siis loen luuletust, kui
tuleb tunne, siis näpin sämplerit...Aga, see tujude jälgimine pole üldse kerge
ja hea, sest me kumbki pole eriti tujukad noored...pigem introvertsed, kuu peal
kõndivad ja hajameelsed...Seda enam oli keerulisem. Aga, ära tahtsime proovida.
Aga, residentuuri aeg oli mõnus! Ja esimene päev olla mitte
Pühas Vaimus vaid linnas asjatades, oli justkui tunne, et ühelt reisilt oleks
tagasi ja käidud teispool maakera. Eile, kui tassisime asju tagasi, oli pisike
Honda paksult "asju" täis laetud nii, et tagurdada ei näinudki. Ja
siis, kui me koristamise käigus vähemalt kümme minutit arutasime, kumb meist
peaks endale võtma ühe pisikese kilekoti ja ühe roosa paberkoti, siis oli
korraks küll piinlik...õudne, mitte midagi ei saa ega raatsi siis nüüd ära
visatud, nagu hamstrid kogume kõike. Trasher-girls... Mõnus reis oli.
