Minu viimane

Helgemate teemade käsitlemine naivistlikus võtmes...või isegi mitte naivistlikus vaid täiesti kohe hardcore roosamanna maailmas. Või siis üldsegi mitte mingite teemade lahkamine vaid üleüldine häng. Mida need noored päevast päeva peale kooli hängivad? Kas nad käsitlevad ka midagi? Analüüsivad? Kindlasti, ainult et meie ei saa sellest aru, sest inimesed on erinevad.

Ehk see viimane showing näitas ka ühte seda lõiku, mida tihtipeale Piiaga kuu aega tegime...istusime ja vaatasime ruumis otsivalt ringi, hängisime nagu need noored Viru keskuses ja ootasime mingit ilmutust, kunstijumalat. Ehk mitte küll päris nii otseselt tordiga näkku, aga illustreerivalt küll. Panime tuled kustu ja mängisime selle ruumiga...muusika taustal...kord hakkas üks meist laulma, kord midagi mängima...siis mõmisesime midagi üksteisele.... Ja nüüd siis otsustasime, et ei konkretiseerigi showinguks midagi...ajame toa tossu täis ja vaatame mis saab...kui tuleb tunne, siis loen luuletust, kui tuleb tunne, siis näpin sämplerit...Aga, see tujude jälgimine pole üldse kerge ja hea, sest me kumbki pole eriti tujukad noored...pigem introvertsed, kuu peal kõndivad ja hajameelsed...Seda enam oli keerulisem. Aga, ära tahtsime proovida.

Aga, residentuuri aeg oli mõnus! Ja esimene päev olla mitte Pühas Vaimus vaid linnas asjatades, oli justkui tunne, et ühelt reisilt oleks tagasi ja käidud teispool maakera. Eile, kui tassisime asju tagasi, oli pisike Honda paksult "asju" täis laetud nii, et tagurdada ei näinudki. Ja siis, kui me koristamise käigus vähemalt kümme minutit arutasime, kumb meist peaks endale võtma ühe pisikese kilekoti ja ühe roosa paberkoti, siis oli korraks küll piinlik...õudne, mitte midagi ei saa ega raatsi siis nüüd ära visatud, nagu hamstrid kogume kõike. Trasher-girls... Mõnus reis oli.