Ennemuistne aeg

"Kalevipojal kodus kõik tööd toimetatud. 

Mõtleb, mis ette võtta. 

Otsustab: tarvis minna vaatama maailma otsa, sinna, 

kus taevas ja maa teine teisega kokku puutuvad."

Saime Kaiega ka kodused tööd nüüd toimetatud. Hõbedane Lennuk on valmis, selle avamispidu peetud ja ees on meid ootamas vaid kogu maailm (ja selle ots). 

Minult küsiti, et aga kus need inglid ja kangelased siis on? Miks nad sind huvitavad ja miks sa hoopis džungli ehitasid? Ja mis siin Püha Vaimu Saalis toimub? 

Vat sellega on selline lugu, et džungel, eriti veel paradiisilaadne džungel, on mind paelunud juba mõnda aega. Selle mitmetasandilisus ja mitmekesisus ei ole tahtnud mind jätta. Siiani, annavad puud oma lehtede valgus-varjumängudega kõige vapustavama 3D ja pluss pluss efekti. Mitte ükski sini-punane prill pole veel minus seda tunnetust ületama pannud. Aga ega asi ei olegi millegi ületamises (kui mitte ainult maailma ääre enda?).

Ükskord läksin ma kaugele kaugele saarele, et seda džunglit oma silmaga näha. Olla selles ruumis. Elada selle rütmis. Saada ehk ülegi oma kummalisest obsessioonist roosamanna vastu. Ja kõik oligi nagu postkaardil, täiesti, aga midagi nagu jäi ka puudu. Paljugi oli see seotud sellega, et ma ei olnud selle džungli native. Ma ei teadnud nende lugusid, mütoloogiaid, taimi ja metsaseaduseid. Võõras on väga hea sõna selle kohta. Siin Püha Vaimu Saali džunglis ei ole ma enam the Other. Siin olen ma kohalik, native. Sellepärast ma siin vist ehitangi.

 

Ja mis puutub inglitesse, siis mulle öeldi, et inglid jätavad inimese enne ta sünnipäeva maha ja naasevad peale seda. Teen nende naasmiseks ettevalmistusi.  

  Kangelane tuleb alati tagasi.

Tervitused siitmailt!