Kõõlusin hooga üle karusselli ääre. Nüüd olen jälle kahe jalaga maa peal ja peadpidi mullas - uurin oma identiteeti. Piilun ka läbi aiaaugu naabri saavutusi, kiristan hambaid, muigan kavalalt ja kaon kibekiirelt nagu kratt tegutsema. Ukerdan mööda ideede rägastikku ja laon neist torni, mille otsas balansseerida. Luban, et seekord domino efekti ei tule ja keeran end näoga kevadesse. Palun vabadust, mitte vabandust!

mesine olemine

Kaks showingut on möödas ja tunne on selline, et huuuh, baby I'm on a rollercoaster ja totally don't want to get off. Ema, jääme natukeseks veel, üks sõit veel ja siis veel üks palun ning ilmselt veel ja veel, sest ma ei taha maha minna. Pea käib küll ringi, aga mulle pigem meeldib see tunne. Just too olemine- käed õhus, juuksed silmis ja magus muie näol. Ma olengi vist meevannis ja niipea siit välja ilmselt ei saa, sest kleepun vanni külge ning küll ma juba oskan seda nautida kuni saab. Lihtsalt valage mett juurde, ette tänades.

1. SHOWINGU EEL

tundub, et pinge ja põnevus on natuke juba õhus. eile väljendus see lõunatunnil võetud õllega ja mõnusalt verise Tarantino filmiga, täna meeletu koristus- ja kirjutamistuhinaga. mina ütleks selle peale, et tõesti, love is in the air. lähen lihvin veel paari põrandalauda, samal ajal luulet harjutades.
homseni!

too..much

ilmselgelt on mul tekkinud teatud küllastumus. selline, mis ilmub, et siis natukeseks jääda ja veidi õli tulle valada. pritsida chillit silma. ega ei saa kurta- eestlasele vahel kulubki natuke "vürtsi" ära ja mis saakski olla parem ajastus kui romantiline veebruarikuu keskpaik; tume šokolaad ja leegitsev punane, mõni ekstreemsem võtab sameti ja karvase boa ka käiku, et siis meelitada kord aastas välja oma vallatum külg. urrrr. ainult vaata ette, et hüppeliigest välja ei vääna- mõned kontsad on väga kurjad.

aga jah. küllastumus. küllalt saamine kõigest. teisest. iseendast. võib-olla mul on vaja lõunamaa puhkust (soovitatavalt üksi) või kevade ülikiiret saabumist (et saaks juba ratta välja viia ja mööda kalamaja-pelgulinna tänavaid vurada) või rahulikku pühapäeva oma armsamatega. kohe kindlasti ei ole mul vaja valentinipäeva, et ennast inimesena tunda. mis inimesena-

n a i s e n a !

tõesti loodan, et täna õhtul ma ei peaks ette võtma tsirkust korseti, tikk-kontsade, massaažiõli ja šokolaadiga, mis kulmineeruks siis romantilise akrobaatikakavaga, kuna  üks kaunis päev seda ette näeb. calendar says et nüüd võta oma naiselikkus kokku ja lase see valla, et õhk oleks armastusest paks ja mõnusalt aromaatne. kõike muidugi selleks, et olla tema kiisu. urr-urr-urr. võib isegi öelda, et  m e  olemegi üks suur armastus- mis valentiina-kummardajad nüüd küll kostavad? 

romantika on midagi ..muud. miskit pisemat ja igapäevas leiduvat, segatud tõelise kirega. just go and find it!

ja üleüldse- korsetti võin kanda ka suvalisemal päeval. nii seeliku kui pidžaamapükste peal. 

kahinat

Mida sa minult ootad? Mida sa endalt ootad? Ootad sa üldse midagi? Showingut?

Mina elan ka kiirelt põletades, ei mõtle üle. Ehitan saalis valgustorni, kütan kriidiga seina ja rullin üle teise ego. Täna armun mikrisse.  Oskan oma häält kasutada sama hästi, kui Draamateatri kutselised näitlejad. Varsti veendud selles ise. Olen ka kardioloog ja uurin südant. On sul kahinaid või on see minu kadunud hääl?

Nüüd ma vaatan sind. Vahin meeletu huviga liiga palju ja liiga lähedalt. Silm ka ei pilgu. Sirutan näpu välja ja torkan pilgutuse vahele. 

Fakk.

Paned oma 0-klaasiga prillid ette. Vahin huviga edasi, kuidas sul valus on.Kohatu? 

Väga hea. Siis ei tundu ainult mina loll, vaid ka sina jätad halva mulje. Lohutuseks luban sul Nänest näppida.

Hakkab

Huvitav on loomingut teha distantsilt. See paneb asjad ebaharilikku perspektiivi: mina ei võta aega maha - aeg võtab mind rajalt maha. Ma ei oska kohaneda, jooksen edasi, ühe koha peal. Üllatus, vastupanu, frustratsioon, heitlus, muie. Start viskab mulle Finishis veepudeli: "Õnnitleme isikliku rekordi puhul - 5 päeva ja mõni minut. Suurepärane saavutus!" Vahin suu ammuli, siis hammustan keelde. Tõstan oma häbeliku pilgu mudasest eilsest helesinisesse homsesse ja tunnen end võitjana. Higipiisk otsa ees niriseb meeleheitlikult pidurdades laubalt otse põrandale. Seisan jalgupidi loigus. Hakkab looma.