Kõõlusin hooga üle karusselli ääre. Nüüd olen jälle kahe jalaga maa peal ja peadpidi mullas - uurin oma identiteeti. Piilun ka läbi aiaaugu naabri saavutusi, kiristan hambaid, muigan kavalalt ja kaon kibekiirelt nagu kratt tegutsema. Ukerdan mööda ideede rägastikku ja laon neist torni, mille otsas balansseerida. Luban, et seekord domino efekti ei tule ja keeran end näoga kevadesse. Palun vabadust, mitte vabandust!