Eile rääkisime palju juttu. Põhimõttelsiselt oli meil plaan olemas juba järgmiseks ettenäitamiseks Maratoni raames. Nüüd hakkasime kahtlema.  Lubasime ju suure suuga, et teema saab seekord olema SEX.  Noh, et kuidas siis? 

Kui asju otsekoheselt ja õigete nimedega nimetad on see vaatajatest teerulliga üle sõitmine. Las neile jääb väike unistamise ja ettekujutamise ruum. Seksi ei tohi labastada. Seks on ju püha.

Kas siis surm ei ole püha. Või sõda. Nedele teemadele hüppasime me küll otse peale ja käsitlesime suht must valgelt. Ja seks on vähemal asi millega meil on olnud tegemist elu jooksul. Üks asi mida me teame. Sõda kujutame me lihtsalt ette.

Ja üleüldse iga kord, kui inimene räägib lavalt oma isikliku loo, muutub see lihtsalt looks. Kõik muutub jube labaseks. Aga muusika või visuaaliga saab jääda vaatajale oma ettekujutus, oma tõlgendus.

Mis selle vana ja kulunud isiklikkuse ja aususe teemaga siis ikka on?

Kui oled liiga aus ja isiklik jääb vaataja ainult sinu isikusse kinni. On muidugi võimalik pidada loengut, et teised, tähtsad inimesed arvavad nii ja nii. On võimalik teha pilte. 

Eelmise ettenäitamise kogemus aga ütles, et vaatajad ärritusid isikliklt Maike ja Kaja ja Mehise peale. Nad leidsid süüdlased. Äkki ma kardan süüdi olla? Äkki ma ei jaksa elada selle koormaga. Äkki ma teen oma uhkele kunstniku kuvandile liiga ja rikun oma kärjääri võimalusi. Äkki kaotan oma isiklikke sõpru. "It is not about you" tuleb mul jälle meelde. Mis me teeme valesti, kui taas kordub see muster. Tahaks olla ikka lille maailija. Oleks lihtsam. 

Aga sa ei oska ju lilli maailma?