Õnneks see postitus siin ei ole kunstiteos.

Kaja on liiga must valge. Otsekohene. See hirmutab inimesi. Paneb nad lukku. Kunstis peab ikka olema ambivalentsust ja abstraktsiooni. See annab vaatajale tõlgendamise võimalusi. Siis saab inimene oma lugu ehitada, oma tundeid tunda. 

Oh, jah.

Õnneks see postitus siin ei ole kunstiteos.

Hakkasin otsima jäägitut sõprust, või kamraadlust või teineteise eest välja astumist oma elust. Väitsin laupäeval ülbelt, et meie kunstnikud tõmbame pigem üksteiselt vaipa alt ära. No ei ole ju nii, vastati mulle, Kaja, sa liialdad. 

Ma saatsin pärimise Teatriauhindade tantsuetenduse žüriile, et miks on puudu seal nominentide hulgast nii mõnigi nimi, kes on teinud head tööd eelmisel aastal; Mart Kangro või MIM projekt. Et miks, mis kaalutlustel?  Vastust ei tulnud. Imselt ei tule kah. Toetun siin siis kuulujuttudele.

Ütlesin ka Mardile, et küsisin. Tema vastus oli kiire, Kaja ära torgi. Neil on õigus teha mida nad tahavad. 

Siis rääkisin Taavetiga, kes on MIMi taga. Tema arvas, et, halloo, MIM ei ole ju tantsuetendus, et kas sa ei arva, et need asjad olidki halvad või keskmised. Seletas mulle, et see on kultuuripoliitika. 

 Just sellepärast, et see on kultuuripoliitika peamegi me sõna võtma. Kas meil, äärealadel töötavatel kunstnikel ei ole põhjust üksteise eest seisata, kultuurpoliitikutelt küsimusi küsida? Jälgida, et poliitika oleks seotud päris elus toimuvaga. Mitte õigustada poliitikuid nende pimeduses ja lolluses.

Mis me siis teeme selle olukorraga, kus koreograafid teevad huvitavaid töid, mida ei saa otseselt lahterdada tantsu alla. Mis me teeme siis olukorraga, kus eesti koreograaf teeb etenduse, kus kõne on inglise keelne. 

Kuulsin ka vastust, et Mart ei ole eesti kunstnik. Te ei teinud ju seda etendust Eestis. Rääkimata Krõõt Juurakust, kes juba pikalt töötab väljas pool Eestit. No teretulemast. Mida kuradit. 2 aastat tagsi sobis eesti kultuuripoliitikutele inglise keelne jutt. Nüüd enam ei sobi. Kas see näitab suundumusi?

Sõjast rääkides läheb kiirest jutt sinna, et see on poliitika ja me ei saa sinna midagi parata. Poliitikal ei ole mingit seost tegelikkusega. Aga eesti kultuuripoliitika on ju meie lähedal. Meie endi asi. Me saame seda kujundada. Ma ei ole nõus sellega, et meie riigi poliitika on selline ja selline ja päris elu on hoopis teistsugune. Meie oleme nii hirmus head ja poliitika on hirmus paha.

  

Nimetame ennast free-radikaliks ja teise käega toetame oma vaikimisega seda süsteemi. Oleme nõus olema osa lollusest, iganenud mõtlemisest, mis ei järgi tegelikult toimuvat. 

Pangem siis kirja kõik reeglid, milliseid koreograafe Eestile vaja on: 

1. kes ei räägi

2. kui räägivad siis kindlasti puhtas eesti keeles.

3. kes töötavad Eestimaa pinnal.

4. kes tegutsevad struktuuride sees, mitte kusagil tühermaal merekonteineris.

5. kes teevad välisel vaatlusel selliseid töid, mida on tehtud enne, ainult, et paremini.

Muidugi kahtlen ma oma lahmivas mõtteviisis. Ehmatan ja jään vait, kui tuleb see viimane etteheide. Kaja sa tahtsid ise auhinda saada, sellepärast see võitlus siin. Ma annan endale aru, et sellisel viisil käitudes ei saa ma kunagi ühtegi auhinda. Keegi ei taha minuga enam koostööd teha. Selliste alla poole vööd süüdistustega sunnitaksegi inimesed olema vait. Tekitatakse hirmutunne.

Sina oled sõdur siin suures süsteemis. Vait olla ja edasi teenida, peaks olema moto. Aga mina ei saa vait olla, kui keegi ütleb, et Mart Kangro ei ole eesti kunstnik ja ei esinda eesti ametlikku kultuuripoliitikat.

 

Ja siis kummitab laupäevast alates Siiri Sisaski laul "Mis maa see on"

Ja küsimus: "Ega te ennast nii nurka ei mängi?"

Või: "Kuhu edasi?"