Päev nr 5
Saal on korrastatud.
Kõlarid positsioneeritud.
Prožektorid paigaldatud.
Vaip kinnitatud.
Peegel pestud.
Muusika vahetatud.
Juuksed vahatatud.
Keha treenitud.
Vaim valmistatud.
Jõuan otsingutes nii kaugele kui jõuan- mõned tunnid pusimiseks on veel jäänud. Eks õhtul näeb!
Raho.
Friday, January 30, 2015
Päev nr 4
Olen segaduses. Ei oska kuidagi edasi minna. Sellegi poolest püüan ja proovin, aga miski ei tundu enam rahuldvat. Päev on möödunud töiselt... või ma ei teagi. Higistanud olen palju. Tantsinud olen palju. Sääremarjad ja alaselg tulitavad, jalalabad kanged, kael pinges ja muu tavapärane. Kuid praegu tundub, et kogu ponnistamine on naiseliku liikumise essentsi kontekstis raisatud aeg. Või siiski... ei- niimoodi kindlasti ei saa öelda. Väga oluline on olnud. Samuti väga kasulik, aga kas see on ka see... nojah. Printsiipe olen ma kehasse loonud, aga neid jätkusuutlikult liikumises realiseerida veel ei suuda.
Ehk homme!
Mart käis vaatamas mind täna õhtul. Liikusin talle. Ta ütles, et tegemist oli suures osas klubi-tantsuga. Selles osas tuleb mul temaga suuresti ka nõustuda. Olen võib-olla essentsi otsimise jaoks liig kärsitu. Teadvustan seda isegi liikudes, samas tung pakkuda rohkem on nii suur, et kipungi unustama enda poolt välja öeldud eesmärgi.
Kas tegelen liikumise või karakteriga? Peaksin tegelema liikumisega, aga Mardi sõnutsi (ja olen temaga täiesti nõus) tegelesin paljuski karakterist lähtuvalt. Mjah...
Antud olukorrast johtuvalt ei näe põhjust enam ka kontsasid alla panna, kuna see on ju samuti karakteerne.
Kuid siiski. Kontsad jätan, kuid muidu püüan rohkem ja veelgi keskenduda essentsile. Positiivne plaan on vähemalt olemas! Jee!
Ma ei teagi.
Heli nagu ka ei ole vist veel.
Positiivsena võib välja tuua selle, et päev iseenesest on olnud väga tore. Öö samuti. Väga tore on katsetada.
Tuleks lihtsalt aru saada, mida ma ise siis tahan. Tavaliselt on see alati üks kõige suuremaid probleeme.
Homseni.
Raho.
Olen segaduses. Ei oska kuidagi edasi minna. Sellegi poolest püüan ja proovin, aga miski ei tundu enam rahuldvat. Päev on möödunud töiselt... või ma ei teagi. Higistanud olen palju. Tantsinud olen palju. Sääremarjad ja alaselg tulitavad, jalalabad kanged, kael pinges ja muu tavapärane. Kuid praegu tundub, et kogu ponnistamine on naiseliku liikumise essentsi kontekstis raisatud aeg. Või siiski... ei- niimoodi kindlasti ei saa öelda. Väga oluline on olnud. Samuti väga kasulik, aga kas see on ka see... nojah. Printsiipe olen ma kehasse loonud, aga neid jätkusuutlikult liikumises realiseerida veel ei suuda.
Ehk homme!
Mart käis vaatamas mind täna õhtul. Liikusin talle. Ta ütles, et tegemist oli suures osas klubi-tantsuga. Selles osas tuleb mul temaga suuresti ka nõustuda. Olen võib-olla essentsi otsimise jaoks liig kärsitu. Teadvustan seda isegi liikudes, samas tung pakkuda rohkem on nii suur, et kipungi unustama enda poolt välja öeldud eesmärgi.
Kas tegelen liikumise või karakteriga? Peaksin tegelema liikumisega, aga Mardi sõnutsi (ja olen temaga täiesti nõus) tegelesin paljuski karakterist lähtuvalt. Mjah...
Antud olukorrast johtuvalt ei näe põhjust enam ka kontsasid alla panna, kuna see on ju samuti karakteerne.
Kuid siiski. Kontsad jätan, kuid muidu püüan rohkem ja veelgi keskenduda essentsile. Positiivne plaan on vähemalt olemas! Jee!
Ma ei teagi.
Heli nagu ka ei ole vist veel.
Positiivsena võib välja tuua selle, et päev iseenesest on olnud väga tore. Öö samuti. Väga tore on katsetada.
Tuleks lihtsalt aru saada, mida ma ise siis tahan. Tavaliselt on see alati üks kõige suuremaid probleeme.
Homseni.
Raho.
Wednesday, January 28, 2015
Päev nr 3
Tänase päeva õhtupoolik pöördus ebameeldiva indiviidi tõttu üpriski halvamaiguliseks. Püha Vaimu Saali õhkõrna vibratsiooni labastas oma jäleduse ja pahatahtlikusega varas, kes viis endaga kaasa videokaamera, koos kogu väärtusliku materjaliga selle sees. Soovin sellele isikule kõike halba ning olen positiivselt meelestatud, et politsei suudab leida üles nii näpatud kaamera kui tuvastada see inimene, kes oma jõletuses on minetanud igasuguse eetilisuse ning leiab piisavalt argumente, et võõra vara omistada.
Nüüd seisab vaid statiiv nukralt nurgas. Tunnen, kuidas juhtunu mind kummitab. Tunnen vastutust. Oleks see olnud minu kaamera, oleksin saanud olla vihane, aga kuna see oli Kanuti Gildi oma, siis tunnen lihtsalt häbi. Aga ma pean selle oma mõtetest eemaldama, mul on tarvis täna öösel veel palju tööd teha- mu parem käsi keeldub olemast plastiline. Ta on mul juba aastaid probleeme tekitanud. Täna öösel tegelen temaga- pööran talle ekstra-tähelepanu.
Panin halva vibratsiooni peletamiseks viiruki põlema. Usun, et see aitab.
Kui kriminaalne akt välja arvata, on päev möödunud väga ilusasti. Tõin ruumi uue peegli- suurema ja säravama. Priidu ja Mairika abiga sai see kenasti üles riputatud. Aitäh teile.
Soojenduseks püüdsin jäljendada Kim Kardashiani aasta persesensatsiooni fotograafias, mis hoolimata oma täielikust ebardlikkusest on arvatavasti peaaegu et päris. Arvestades seda, et minu tuharad on märksa väiksemad kui tema omad.
Hetke seisuga olen ajaliselt korra läbi liikunud planeeritava showingu pikkuse. Enne olen teinud vaid lühikesi sutsakaid, mis võivad anda küll teatava tunnetusliku aspekti, kuid jäävad oma lühiduses siiski üpriski karikatuurseks. Soov on siiski tabada essentsi ja läbi selle pikema arenguga lahendust pakkuda. See essents on mu kehas olemas, kuid tihtilugu segab mu kalkuleeriv ja analüüsiv mõistus selle maksimaalset avaldumist. Täna öösel hakkangi tegelema selle minna laskmisega. Või mõtte- ning ka liikumismustrite teatava ümber kodeerimisega.
Pean andma aega. Laskma kehal end juhtida.
Esimene läbitantsimine oli selles suhtes edukas, et suutsin kuni lõpuni siiski vastu pidada, aga vähe ei olnud neid kordi, kus liikumise voolavus mingil hetkel lihtsalt katkes. See juhtus alati siis, kui liialt mõtlema hakkasin, et mida ma teen, mida järgmiseks... kuidas? kuidas? Kärsitusest tuleb lahti saada. Aega on terve maa ja ilm.
Plaanisin tänaseid salvestusi vaadata, aga jah... elu plaanid olid teistsugused.... ET SA KÄRVAKS JA MÄDANEKS, TÕBRAS!!!!!!!
Õmblema pean ka täna veel enne kui taas tööle asuda saan.
Tänase öö plaan on siis järgmine. Kõigepealt suits, pärast mida õmblustöö ja siis reaalne sisuline nikerdamine. Lukustatud.
Raho.
Tänase päeva õhtupoolik pöördus ebameeldiva indiviidi tõttu üpriski halvamaiguliseks. Püha Vaimu Saali õhkõrna vibratsiooni labastas oma jäleduse ja pahatahtlikusega varas, kes viis endaga kaasa videokaamera, koos kogu väärtusliku materjaliga selle sees. Soovin sellele isikule kõike halba ning olen positiivselt meelestatud, et politsei suudab leida üles nii näpatud kaamera kui tuvastada see inimene, kes oma jõletuses on minetanud igasuguse eetilisuse ning leiab piisavalt argumente, et võõra vara omistada.
Nüüd seisab vaid statiiv nukralt nurgas. Tunnen, kuidas juhtunu mind kummitab. Tunnen vastutust. Oleks see olnud minu kaamera, oleksin saanud olla vihane, aga kuna see oli Kanuti Gildi oma, siis tunnen lihtsalt häbi. Aga ma pean selle oma mõtetest eemaldama, mul on tarvis täna öösel veel palju tööd teha- mu parem käsi keeldub olemast plastiline. Ta on mul juba aastaid probleeme tekitanud. Täna öösel tegelen temaga- pööran talle ekstra-tähelepanu.
Panin halva vibratsiooni peletamiseks viiruki põlema. Usun, et see aitab.
Kui kriminaalne akt välja arvata, on päev möödunud väga ilusasti. Tõin ruumi uue peegli- suurema ja säravama. Priidu ja Mairika abiga sai see kenasti üles riputatud. Aitäh teile.
Soojenduseks püüdsin jäljendada Kim Kardashiani aasta persesensatsiooni fotograafias, mis hoolimata oma täielikust ebardlikkusest on arvatavasti peaaegu et päris. Arvestades seda, et minu tuharad on märksa väiksemad kui tema omad.
Pean andma aega. Laskma kehal end juhtida.
Esimene läbitantsimine oli selles suhtes edukas, et suutsin kuni lõpuni siiski vastu pidada, aga vähe ei olnud neid kordi, kus liikumise voolavus mingil hetkel lihtsalt katkes. See juhtus alati siis, kui liialt mõtlema hakkasin, et mida ma teen, mida järgmiseks... kuidas? kuidas? Kärsitusest tuleb lahti saada. Aega on terve maa ja ilm.
Plaanisin tänaseid salvestusi vaadata, aga jah... elu plaanid olid teistsugused.... ET SA KÄRVAKS JA MÄDANEKS, TÕBRAS!!!!!!!
Õmblema pean ka täna veel enne kui taas tööle asuda saan.
Tänase öö plaan on siis järgmine. Kõigepealt suits, pärast mida õmblustöö ja siis reaalne sisuline nikerdamine. Lukustatud.
Raho.
Päev nr 2.
Oli taaskord väga meeleolukas olemine. Terve päev asjatasin ringi. Tegelesin nii vormiliste kui ka sisuliste kitsaskohtadega. Sai ka logeletud natuke, kuid siiski mõistuse piires. Ühe suitsupausi ajal lugesin ajakirja Nõukogude Naine 1965. aasta kogumikväljaande detsembrikuu numbrist 8-leheküljelise emotsionaalse kirjutise Moskva Riiklikust Balletikoolist ja selleaegsetest klassikalise tantsu suurkujudest. Esimesed kuus lehekülge oli täitsa arvestatav ajalooline kroonika- stilistiliselt ehk liiga paatoslik, aga ju kirjutajal oli siis vaja end just sedasi väljendada. Viimased kaks lehekülge läksid aga täiesti ulmeliseks punapropagandaks, milles tegeletigi punapropaganda olemuse dekodeerimisega balleti-maailmas. Probleemi käivitajaks oli "Luikede järv". See osa artiklist oli täiesti loogikavaba jahumine... nagu ikka võib juhtuda kui ise ka päris kindel ei olda, mille eest seistakse. Pean jälgima, et ma ise demagoogia kütkestavasse võrku ei langeks ning peale hämamise ka praktiliselt midagi pakkuda suudaksin! Sellest artiklist on juba 50 aastat möödas, oleks aeg ehk edasi liikuda.
Mart käis täna minu tegemisi jälgimas. Püüdsin talle ette liikuda- õigemini liikusingi- aga see ei kukkunud just eriti hästi välja. Taas muutusin liigutuslikult vormiliseks ja kaotasin konsentratsiooni ja paraku veel totaalsemalt kui eile. Õigemini seda konsentratsiooni ei jõudnud tekkidagi, sest kohe kui alustasin, formuleerusid teadvuses takistavad kõhklus, hirm ja häbi üheaegselt, mistõttu oli juba algpositsioon niivõrd ebasoodne, et pärast kolmandat minutit läksin nagu laps, kes silmitsi seistava olukorraga toime tulla ei suuda, lihtsalt "lavalt" minema ja hakkasin Mardi ees vabandust paluma. Aga see on täielikul minu enesekontrolli ja -häälestuse probleem, mis tuleb järgnevatel päevadel veel kõvema tööga ületada.
Õnneks oli Mart väga mõistev ja aitas mind mitmetest kitsaskohtadest üle ja edasi.
Tunnike tagasi leidsin tänu Maarjale ka töötamiseks sobiliku muusika. Ootan juba homset, et sellega olukorda katsetada.
Raho.
Oli taaskord väga meeleolukas olemine. Terve päev asjatasin ringi. Tegelesin nii vormiliste kui ka sisuliste kitsaskohtadega. Sai ka logeletud natuke, kuid siiski mõistuse piires. Ühe suitsupausi ajal lugesin ajakirja Nõukogude Naine 1965. aasta kogumikväljaande detsembrikuu numbrist 8-leheküljelise emotsionaalse kirjutise Moskva Riiklikust Balletikoolist ja selleaegsetest klassikalise tantsu suurkujudest. Esimesed kuus lehekülge oli täitsa arvestatav ajalooline kroonika- stilistiliselt ehk liiga paatoslik, aga ju kirjutajal oli siis vaja end just sedasi väljendada. Viimased kaks lehekülge läksid aga täiesti ulmeliseks punapropagandaks, milles tegeletigi punapropaganda olemuse dekodeerimisega balleti-maailmas. Probleemi käivitajaks oli "Luikede järv". See osa artiklist oli täiesti loogikavaba jahumine... nagu ikka võib juhtuda kui ise ka päris kindel ei olda, mille eest seistakse. Pean jälgima, et ma ise demagoogia kütkestavasse võrku ei langeks ning peale hämamise ka praktiliselt midagi pakkuda suudaksin! Sellest artiklist on juba 50 aastat möödas, oleks aeg ehk edasi liikuda.
Mart käis täna minu tegemisi jälgimas. Püüdsin talle ette liikuda- õigemini liikusingi- aga see ei kukkunud just eriti hästi välja. Taas muutusin liigutuslikult vormiliseks ja kaotasin konsentratsiooni ja paraku veel totaalsemalt kui eile. Õigemini seda konsentratsiooni ei jõudnud tekkidagi, sest kohe kui alustasin, formuleerusid teadvuses takistavad kõhklus, hirm ja häbi üheaegselt, mistõttu oli juba algpositsioon niivõrd ebasoodne, et pärast kolmandat minutit läksin nagu laps, kes silmitsi seistava olukorraga toime tulla ei suuda, lihtsalt "lavalt" minema ja hakkasin Mardi ees vabandust paluma. Aga see on täielikul minu enesekontrolli ja -häälestuse probleem, mis tuleb järgnevatel päevadel veel kõvema tööga ületada.
Õnneks oli Mart väga mõistev ja aitas mind mitmetest kitsaskohtadest üle ja edasi.
Tunnike tagasi leidsin tänu Maarjale ka töötamiseks sobiliku muusika. Ootan juba homset, et sellega olukorda katsetada.
Raho.
Tuesday, January 27, 2015
Esimene päev kulges võrratult. Tutvusin ruumiga. Pühkisin natuke põrandat. Tolmulappki leidis kasutust. Eemaldasin kõik enese jaoks üleliigse. Tuppa tõin kõik vajaliku. Üks vajalik osutus kohe esimesel tunnetushetkel liiga väikeseks. On tarvis suurem muretseda- muidu ei lähe asi käima. Ma vähemalt tunnen nii ja oma sisetunne tavaliselt ei kipu eksima. Kui püüan iseendaga kuidagi hästi läbi saada.
Praegu tuleb meelde, et ühe toimingu unustasin teha, mille peale saalis olles tulin. Noh, tühja kah. Homme on ka päev.
Muidu oli ikka nii, et muusika mängis ja töö käis. Alguses laulsin ise ka. Püüdsin ruumi kuidagi resoneerima saada enese võngetega. Päris kodune tunne tekkis. Samas laulmine ei tulnud just väga hästi välja. Ma pole ammu laulnud. Sellegipoolest röökisin nii, mis jaksasin. Kunagi peab ju ikka uuesti alustama.
Päkad on päevast päris hellad. Homme on veel hullem. Ülehomne on eeldatavasti kõige jubedam. Siis tavaliselt tuleb mingi rahu- leppimine. Panustan sellele, et see tuleb. Muidu oleks küll üpriski kehvasti.
Valgus ja helisüsteem said ka üles. Suured tänud Reinule heade käte eest.
Enne lahkumist tegin enesele lõpushow. Ma ei olnud eriti rahul endaga. Konsentratsioon oli üpriski nõrk, ma ei tajunud heli- parema meelega oleksin lihtsalt minema läinud. Olin vormiline ja lahmiv. Koperdasin mitmeid kordi. Jonnakalt siiski jätkasin ja lootsin- nagu mul ikka kombeks on. Nagu väiksena (olin siis äkki 8 või 9-aastane), kui ma vanematele toredat üllatust teha tahtsin ning selle tarvis pikaks naiseks kehastusin, kes seisab täpselt korteri ukse taga, nii et esimene asi, mida siseneja ust avades näeb, on see punases maani kleidis ja mustade saabastega võõras daam. Seisin tabureti peal, mistõttu olin reaalselt üle kahe meetri pikk. Saapad olid tabureti jalgade otsa topitud, mis ei olnud neile just väga kasulik, aga üllatuse hüvanguks tuli ohvreid tuua. Ja miks mitte saapad, mis muide mulle väga meeldisid- ise ma neid kanda poleks tahtnud, aga minu meelest nägi mu ema nendes äärmiselt ilus ja seksikas välja. Tagasi vaadates tuleb loomulikult tunnistada, et need olid üpriski inetud. See selleks.... Nii ma seal siis seisin umbes tunnike, enne kui ema koju jõudis. Hirmust, et äkki jääb üllatus tegemata, ei tulnud ma sealt tooli pealt kordagi alla. Tahtekindlalt ootasin. Harjutasin dramaatilisi poose ja kerisin end ootusärevuses järjest rohkem üles. Kui ema lõpuks koju jõudis, oli tal mu imelisest üllatusest suhteliselt suva. Vist. Ma ei teagi. Eks ta minu meeleheaks mingi reaktsiooni kindlasti tegi ja ehk näitas huvi üles sellegi vastu kui ütlesin, et teda tervelt tunni ootasin, aga üldiselt siiski sain aru, et oma ponnistusega teda katarsisesse viia ei suutnud. "Eks tuleb nupukam olla!!!" mõtlesin taaskord.
Võtsin selle tänase "soorituse" linti ka. Pärast vaatasin. Ei olnudki nii jube kui ma ise tundsin, samas ega midagi enneolematut ma nüüd ka ei näinud. Mõni säravam hetk, aga üldiselt siiski selline lahja. Tuleb veel palju harjutada. Kohaneda vaibaga. Kohaneda valgusega.
Optimistlikult käsen endal kohaneda ja mitte enam koperdada ega lahja olla.
Mart tuleb homme külla mulle. Ootan temaga kohtumist väga. Tervet homset päeva ootan väga.
Raho.
Praegu tuleb meelde, et ühe toimingu unustasin teha, mille peale saalis olles tulin. Noh, tühja kah. Homme on ka päev.
Muidu oli ikka nii, et muusika mängis ja töö käis. Alguses laulsin ise ka. Püüdsin ruumi kuidagi resoneerima saada enese võngetega. Päris kodune tunne tekkis. Samas laulmine ei tulnud just väga hästi välja. Ma pole ammu laulnud. Sellegipoolest röökisin nii, mis jaksasin. Kunagi peab ju ikka uuesti alustama.
Päkad on päevast päris hellad. Homme on veel hullem. Ülehomne on eeldatavasti kõige jubedam. Siis tavaliselt tuleb mingi rahu- leppimine. Panustan sellele, et see tuleb. Muidu oleks küll üpriski kehvasti.
Valgus ja helisüsteem said ka üles. Suured tänud Reinule heade käte eest.
Enne lahkumist tegin enesele lõpushow. Ma ei olnud eriti rahul endaga. Konsentratsioon oli üpriski nõrk, ma ei tajunud heli- parema meelega oleksin lihtsalt minema läinud. Olin vormiline ja lahmiv. Koperdasin mitmeid kordi. Jonnakalt siiski jätkasin ja lootsin- nagu mul ikka kombeks on. Nagu väiksena (olin siis äkki 8 või 9-aastane), kui ma vanematele toredat üllatust teha tahtsin ning selle tarvis pikaks naiseks kehastusin, kes seisab täpselt korteri ukse taga, nii et esimene asi, mida siseneja ust avades näeb, on see punases maani kleidis ja mustade saabastega võõras daam. Seisin tabureti peal, mistõttu olin reaalselt üle kahe meetri pikk. Saapad olid tabureti jalgade otsa topitud, mis ei olnud neile just väga kasulik, aga üllatuse hüvanguks tuli ohvreid tuua. Ja miks mitte saapad, mis muide mulle väga meeldisid- ise ma neid kanda poleks tahtnud, aga minu meelest nägi mu ema nendes äärmiselt ilus ja seksikas välja. Tagasi vaadates tuleb loomulikult tunnistada, et need olid üpriski inetud. See selleks.... Nii ma seal siis seisin umbes tunnike, enne kui ema koju jõudis. Hirmust, et äkki jääb üllatus tegemata, ei tulnud ma sealt tooli pealt kordagi alla. Tahtekindlalt ootasin. Harjutasin dramaatilisi poose ja kerisin end ootusärevuses järjest rohkem üles. Kui ema lõpuks koju jõudis, oli tal mu imelisest üllatusest suhteliselt suva. Vist. Ma ei teagi. Eks ta minu meeleheaks mingi reaktsiooni kindlasti tegi ja ehk näitas huvi üles sellegi vastu kui ütlesin, et teda tervelt tunni ootasin, aga üldiselt siiski sain aru, et oma ponnistusega teda katarsisesse viia ei suutnud. "Eks tuleb nupukam olla!!!" mõtlesin taaskord.
Võtsin selle tänase "soorituse" linti ka. Pärast vaatasin. Ei olnudki nii jube kui ma ise tundsin, samas ega midagi enneolematut ma nüüd ka ei näinud. Mõni säravam hetk, aga üldiselt siiski selline lahja. Tuleb veel palju harjutada. Kohaneda vaibaga. Kohaneda valgusega.
Optimistlikult käsen endal kohaneda ja mitte enam koperdada ega lahja olla.
Mart tuleb homme külla mulle. Ootan temaga kohtumist väga. Tervet homset päeva ootan väga.
Raho.
Thursday, January 22, 2015
Sense of public?
Teoooorias...
Proprioception-, from Latin proprius, meaning "one's own", "individual" and perception, is the sense of the relative position of neighbouring parts of the body and strength of effort being employed in movement.
Exteroception- the tactile sensitivity through which we preceive the outside world
Interoception- the sense of movement of the internal organs.
Brian Massumi oskab veel ilusamini öelda:
Tactility is the sensibility of the skin as surface of contact between the perceiving subject and the perceived object. Proprioception folds tactility into the body, enveloping the skin’s contact with the external world in a dimension of medium depth: between epidermis and viscera. The muscles and ligaments register as conditions of movement what the skin internalizes as qualities… (Massumi 2002, 58–59)
...Aga praktikas?
Tagasi otsingutele.
Enne veeeeel. Väga oluline. Ei anna rahu. Pean jagama, et eilne dokk Susan Sontagist resoneerib siiani. Vägev isiksus. Tema päevikut lugedes tavaliselt avan suvalise lehekülje, valin suvalise rea ja need sõnad on alati tabavad, teravad ja aktuaalsed.
Tänane tabamus----1971: Experiencing the sacred is the opposite of being alienated. It is being integrated. Always implies relations to others- ``a public``. (Diaries 1964-1980 ``As consciousness I Harnessed to Flesh``)
Pühalik avalik showing juba homme siis. Vaatame, kuulame, tajume, mis saab.
Proprioception-, from Latin proprius, meaning "one's own", "individual" and perception, is the sense of the relative position of neighbouring parts of the body and strength of effort being employed in movement.
Exteroception- the tactile sensitivity through which we preceive the outside world
Interoception- the sense of movement of the internal organs.
Brian Massumi oskab veel ilusamini öelda:
Tactility is the sensibility of the skin as surface of contact between the perceiving subject and the perceived object. Proprioception folds tactility into the body, enveloping the skin’s contact with the external world in a dimension of medium depth: between epidermis and viscera. The muscles and ligaments register as conditions of movement what the skin internalizes as qualities… (Massumi 2002, 58–59)
...Aga praktikas?
Tagasi otsingutele.
Enne veeeeel. Väga oluline. Ei anna rahu. Pean jagama, et eilne dokk Susan Sontagist resoneerib siiani. Vägev isiksus. Tema päevikut lugedes tavaliselt avan suvalise lehekülje, valin suvalise rea ja need sõnad on alati tabavad, teravad ja aktuaalsed.
Tänane tabamus----1971: Experiencing the sacred is the opposite of being alienated. It is being integrated. Always implies relations to others- ``a public``. (Diaries 1964-1980 ``As consciousness I Harnessed to Flesh``)
Pühalik avalik showing juba homme siis. Vaatame, kuulame, tajume, mis saab.
Tuesday, January 20, 2015
Neljas päev ja meeldetuletus
Eile käisid külalised. Punusime intiimset ja nüansirikast õhustikku. Kehad kõnelesid omavahel. Käed hakkasid surisema, igast hingetõmbest ja
silmapilgutusest tekkis kummaline, veidi ürgse loomuga tants, kõik muu kadus ümberringi ja tekkis omaette aegruum. Selline mälestus mul. Aitäh
Sylvia ja Raho!
Sellega seoses sattus kätte Mikita vanahea metsiku teadvuse
piibel, kus ta räägib, kuidas muistse inimese maailm sündis kehast ja keele
grammatiline vundament on keha projektsioon ajas ja ruumis. Arhailine inimene
valdas ilmselt veidi paremini oma kehatähestikku. Nad olid andekad füsioloogid,
kes suutsid mõne oma tunnetusliku omapäraga korda saata hoopis enam, kui suudab
tänapäeva inimene tehniliste vahenditega. Aga mis see ``enam`` tänapäeval võiks olla? Mida veel peale sportimise, seksimise ja söömise, oma kehaga peale hakata? Praegu tundub ainuõige tegevus koheselt siit arvuti tagant lahkuda ja lasta kehal tantsida, meeletusse. Tsau!
Monday, January 19, 2015
Uus nädal.
Uus resident on kohal. Nädalavahetus kulus headele mõttevahetustele ja mõttepausidele. Liigun edasi keha ja meelte alade uuringutel. Totaalses kohalolus, täielikus kehastuses, süvendatud teadlikkuses. New sense või nonsense?
http://www.collegehumor.com/post/6952791/5-new-senses-the-human-body-desperately-needs
http://www.collegehumor.com/post/6952791/5-new-senses-the-human-body-desperately-needs
Friday, January 16, 2015
Jorupill Jonn ja George Kubler
Eile oli selline päev.
https://www.youtube.com/watch?v=BIqK_54T360
Aga täna on viimane päev. Ja showingu päev.
Mentor A. Laansalu tutvustas mulle George Kublerit.
the nature of actuality
actuality is when the lighthouse is dark between flashes: it is the instant between the ticks of the watch: it is a void interval slipping forever through time: the gap at the poles of the revolving magnetic field, infinitesimally small but ultimately real. it is the inter chronic pause when nothing is happening. it is the void between events.
George Kubler "The Shape of Time"
Kohtumiseni.
https://www.youtube.com/watch?v=BIqK_54T360
Aga täna on viimane päev. Ja showingu päev.
Mentor A. Laansalu tutvustas mulle George Kublerit.
the nature of actuality
actuality is when the lighthouse is dark between flashes: it is the instant between the ticks of the watch: it is a void interval slipping forever through time: the gap at the poles of the revolving magnetic field, infinitesimally small but ultimately real. it is the inter chronic pause when nothing is happening. it is the void between events.
George Kubler "The Shape of Time"
Kohtumiseni.
Wednesday, January 14, 2015
Kell ja tants
Kas pole mitte võluv see kell seestpoolt?
Seest siiruviiruline, pealt igav.
Kellal on igav töö. Proovisin järgi. Kogu-aeg-üks-ja-sama.
Ajatants on tillukene.
Tuesday, January 13, 2015
Aeg ja unenäod
Kui sa tahad näha seiklusrikkaid unenägusid, siis vaata õhtul filmi "Inception". Ajaga manipuleerimine kinolinal ja reaalsuses.
https://www.youtube.com/watch?v=66TuSJo4dZM
Aga kui tahad kauem elada, siis on Kristjan Portil lihtne soovitus: mine varem magama.
http://vimeo.com/101700020
Resident hakkab nüüd hoopis improjämmima.
https://www.youtube.com/watch?v=66TuSJo4dZM
Aga kui tahad kauem elada, siis on Kristjan Portil lihtne soovitus: mine varem magama.
http://vimeo.com/101700020
Resident hakkab nüüd hoopis improjämmima.
Sunday, January 11, 2015
Wednesday, January 7, 2015
Tahtsin öelda, et:
-olen endiselt siin.
-on kolmapäev.
-aeg möödub - kiirelt.
-päevad ei ole vennad.
-kõikvõimas tunne on istuda ihuüksi Kanuti suures saalis, mõtelda suuri mõtteid, kujutada ette, kuulata helisid. Kõik on võimalik, kui vaatad ülalt.
ihuüksi Kanuti suurel tühjal laval on väga hirmus, sest Kõik vaatab su peale suure, põhjendatud ja - tähendusrikka ootuses, valmis sind alla neelama, kui sa ei esine.
-Püha Vaimu saalis on hea. Proovida. Olla. Kui endas midagi ei liigu, siis Eesti Kaasegse Kunsti Torus midagi ikka, mis hoiab mu meele ärkvel.
-eile käisin teatris. kunstlik oli see kunstniku tükk.
-mul on vedanud.
-mul on perifeerne visioon silmade põhjas.
-olen elavalt vestelnud Tambet Tuisuga.
-homme kohtun Kaja Lindaliga.
-inimene olgu inimlik.
-kõik on su peas!
-reede on varsti!
p.s. http://cheatersburg.bandcamp.com/track/k-ik-on-su-peas
-on kolmapäev.
-aeg möödub - kiirelt.
-päevad ei ole vennad.
-kõikvõimas tunne on istuda ihuüksi Kanuti suures saalis, mõtelda suuri mõtteid, kujutada ette, kuulata helisid. Kõik on võimalik, kui vaatad ülalt.
ihuüksi Kanuti suurel tühjal laval on väga hirmus, sest Kõik vaatab su peale suure, põhjendatud ja - tähendusrikka ootuses, valmis sind alla neelama, kui sa ei esine.
-Püha Vaimu saalis on hea. Proovida. Olla. Kui endas midagi ei liigu, siis Eesti Kaasegse Kunsti Torus midagi ikka, mis hoiab mu meele ärkvel.
-eile käisin teatris. kunstlik oli see kunstniku tükk.
-mul on vedanud.
-mul on perifeerne visioon silmade põhjas.
-olen elavalt vestelnud Tambet Tuisuga.
-homme kohtun Kaja Lindaliga.
-inimene olgu inimlik.
-kõik on su peas!
-reede on varsti!
p.s. http://cheatersburg.bandcamp.com/track/k-ik-on-su-peas
Sunday, January 4, 2015
A Beautiful Mind
Nash: I still see things that are not here. I just choose not to acknowledge them. Like a diet of the mind, I just choose not to indulge certain appetites; like my appetite for patterns; perhaps my appetite to imagine and dream.
Liis: If I see things, then they are here. I indulge my appetite to acknowledge.
Saturday, January 3, 2015
Move to Trash
"Perhaps the most basic implicit memory is that of oneself, the implicit sense of continuing personal identity. When I awake in the morning, even before I open my eyes, I have the implicit memory(as an implicit feeling) of being the same person that went to sleep the night before. I do not need to recall explicitly that I am the same person, nor do I explicitly recognize or thematize the feeling of sameness; but this implicit feeling of being the same abides with me and provides a narrative ground or core for my sense of self and for my perception of the world." (Shusterman, R. Thinking Through The Body)
Subscribe to:
Posts (Atom)