Eile käisid külalised. Punusime intiimset ja nüansirikast õhustikku. Kehad kõnelesid omavahel. Käed hakkasid surisema, igast hingetõmbest ja
silmapilgutusest tekkis kummaline, veidi ürgse loomuga tants, kõik muu kadus ümberringi ja tekkis omaette aegruum. Selline mälestus mul. Aitäh
Sylvia ja Raho!
Sellega seoses sattus kätte Mikita vanahea metsiku teadvuse
piibel, kus ta räägib, kuidas muistse inimese maailm sündis kehast ja keele
grammatiline vundament on keha projektsioon ajas ja ruumis. Arhailine inimene
valdas ilmselt veidi paremini oma kehatähestikku. Nad olid andekad füsioloogid,
kes suutsid mõne oma tunnetusliku omapäraga korda saata hoopis enam, kui suudab
tänapäeva inimene tehniliste vahenditega. Aga mis see ``enam`` tänapäeval võiks olla? Mida veel peale sportimise, seksimise ja söömise, oma kehaga peale hakata? Praegu tundub ainuõige tegevus koheselt siit arvuti tagant lahkuda ja lasta kehal tantsida, meeletusse. Tsau!
No comments:
Post a Comment