Päev nr 2.

Oli taaskord väga meeleolukas olemine. Terve päev asjatasin ringi. Tegelesin nii vormiliste kui ka sisuliste kitsaskohtadega. Sai ka logeletud natuke, kuid siiski mõistuse piires. Ühe suitsupausi ajal lugesin ajakirja Nõukogude Naine 1965. aasta kogumikväljaande detsembrikuu numbrist 8-leheküljelise emotsionaalse kirjutise Moskva Riiklikust Balletikoolist ja selleaegsetest klassikalise tantsu suurkujudest. Esimesed kuus lehekülge oli täitsa arvestatav ajalooline kroonika- stilistiliselt ehk liiga paatoslik, aga ju kirjutajal oli siis vaja end just sedasi väljendada. Viimased kaks lehekülge läksid aga täiesti ulmeliseks punapropagandaks, milles tegeletigi punapropaganda olemuse dekodeerimisega balleti-maailmas. Probleemi käivitajaks oli "Luikede järv". See osa artiklist oli täiesti loogikavaba jahumine... nagu ikka võib juhtuda kui ise ka päris kindel ei olda, mille eest seistakse. Pean jälgima, et ma ise demagoogia kütkestavasse võrku ei langeks ning peale hämamise ka praktiliselt midagi pakkuda suudaksin! Sellest artiklist on juba 50 aastat möödas, oleks aeg ehk edasi liikuda.

Mart käis täna minu tegemisi jälgimas. Püüdsin talle ette liikuda- õigemini liikusingi- aga see ei kukkunud just eriti hästi välja. Taas muutusin liigutuslikult vormiliseks ja kaotasin konsentratsiooni ja paraku veel totaalsemalt kui eile. Õigemini seda konsentratsiooni ei jõudnud tekkidagi, sest kohe kui alustasin, formuleerusid teadvuses takistavad kõhklus, hirm ja häbi üheaegselt, mistõttu oli juba algpositsioon niivõrd ebasoodne, et pärast kolmandat minutit läksin nagu laps, kes silmitsi seistava olukorraga toime tulla ei suuda, lihtsalt "lavalt" minema ja hakkasin Mardi ees vabandust paluma. Aga see on täielikul minu enesekontrolli ja -häälestuse probleem, mis tuleb järgnevatel päevadel veel kõvema tööga ületada.
Õnneks oli Mart väga mõistev ja aitas mind mitmetest kitsaskohtadest üle ja edasi.

Tunnike tagasi leidsin tänu Maarjale ka töötamiseks sobiliku muusika. Ootan juba homset, et sellega olukorda katsetada.

Raho.