Esimene päev kulges võrratult. Tutvusin ruumiga. Pühkisin natuke põrandat. Tolmulappki leidis kasutust. Eemaldasin kõik enese jaoks üleliigse. Tuppa tõin kõik vajaliku. Üks vajalik osutus kohe esimesel tunnetushetkel liiga väikeseks. On tarvis suurem muretseda- muidu ei lähe asi käima. Ma vähemalt tunnen nii ja oma sisetunne tavaliselt ei kipu eksima. Kui püüan iseendaga kuidagi hästi läbi saada.
Praegu tuleb meelde, et ühe toimingu unustasin teha, mille peale saalis olles tulin. Noh, tühja kah. Homme on ka päev.
Muidu oli ikka nii, et muusika mängis ja töö käis. Alguses laulsin ise ka. Püüdsin ruumi kuidagi resoneerima saada enese võngetega. Päris kodune tunne tekkis. Samas laulmine ei tulnud just väga hästi välja. Ma pole ammu laulnud. Sellegipoolest röökisin nii, mis jaksasin. Kunagi peab ju ikka uuesti alustama.
Päkad on päevast päris hellad. Homme on veel hullem. Ülehomne on eeldatavasti kõige jubedam. Siis tavaliselt tuleb mingi rahu- leppimine. Panustan sellele, et see tuleb. Muidu oleks küll üpriski kehvasti.
Valgus ja helisüsteem said ka üles. Suured tänud Reinule heade käte eest.

Enne lahkumist tegin enesele lõpushow. Ma ei olnud eriti rahul endaga. Konsentratsioon oli üpriski nõrk, ma ei tajunud heli- parema meelega oleksin lihtsalt minema läinud. Olin vormiline ja lahmiv. Koperdasin mitmeid kordi. Jonnakalt siiski jätkasin ja lootsin- nagu mul ikka kombeks on. Nagu väiksena (olin siis äkki 8 või 9-aastane), kui ma vanematele toredat üllatust teha tahtsin ning selle tarvis pikaks naiseks kehastusin, kes seisab täpselt korteri ukse taga, nii et esimene asi, mida siseneja ust avades näeb, on see punases maani kleidis ja mustade saabastega võõras daam. Seisin tabureti peal, mistõttu olin reaalselt üle kahe meetri pikk. Saapad olid tabureti jalgade otsa topitud, mis ei olnud neile just väga kasulik, aga üllatuse hüvanguks tuli ohvreid tuua. Ja miks mitte saapad, mis muide mulle väga meeldisid- ise ma neid kanda poleks tahtnud, aga minu meelest nägi mu ema nendes äärmiselt ilus ja seksikas välja. Tagasi vaadates tuleb loomulikult tunnistada, et need olid üpriski inetud. See selleks.... Nii ma seal siis seisin umbes tunnike, enne kui ema koju jõudis. Hirmust, et äkki jääb üllatus tegemata, ei tulnud ma sealt tooli pealt kordagi alla. Tahtekindlalt ootasin. Harjutasin dramaatilisi poose ja kerisin end ootusärevuses järjest rohkem üles. Kui ema lõpuks koju jõudis, oli tal mu imelisest üllatusest suhteliselt suva. Vist. Ma ei teagi. Eks ta minu meeleheaks mingi reaktsiooni kindlasti tegi ja ehk näitas huvi üles sellegi vastu kui ütlesin, et teda tervelt tunni ootasin, aga üldiselt siiski sain aru, et oma ponnistusega teda katarsisesse viia ei suutnud. "Eks tuleb nupukam olla!!!" mõtlesin taaskord.
Võtsin selle tänase "soorituse" linti ka. Pärast vaatasin. Ei olnudki nii jube kui ma ise tundsin, samas ega midagi enneolematut ma nüüd ka ei näinud. Mõni säravam hetk, aga üldiselt siiski selline lahja. Tuleb veel palju harjutada. Kohaneda vaibaga. Kohaneda valgusega.
Optimistlikult käsen endal kohaneda ja mitte enam koperdada ega lahja olla.

Mart tuleb homme külla mulle. Ootan temaga kohtumist väga. Tervet homset päeva ootan väga.

Raho.