Päev nr 3

Tänase päeva õhtupoolik pöördus ebameeldiva indiviidi tõttu üpriski halvamaiguliseks. Püha Vaimu Saali õhkõrna vibratsiooni labastas oma jäleduse ja pahatahtlikusega varas, kes viis endaga kaasa videokaamera, koos kogu väärtusliku materjaliga selle sees. Soovin sellele isikule kõike halba ning olen positiivselt meelestatud, et politsei suudab leida üles nii näpatud kaamera kui tuvastada see inimene, kes oma jõletuses on minetanud igasuguse eetilisuse ning leiab piisavalt argumente, et võõra vara omistada.
Nüüd seisab vaid statiiv nukralt nurgas. Tunnen, kuidas juhtunu mind kummitab. Tunnen vastutust. Oleks see olnud minu kaamera, oleksin saanud olla vihane, aga kuna see oli Kanuti Gildi oma, siis tunnen lihtsalt häbi. Aga ma pean selle oma mõtetest eemaldama, mul on tarvis täna öösel veel palju tööd teha- mu parem käsi keeldub olemast plastiline. Ta on mul juba aastaid probleeme tekitanud. Täna öösel tegelen temaga- pööran talle ekstra-tähelepanu.

Panin halva vibratsiooni peletamiseks viiruki põlema. Usun, et see aitab.

Kui kriminaalne akt välja arvata, on päev möödunud väga ilusasti. Tõin ruumi uue peegli- suurema ja säravama. Priidu ja Mairika abiga sai see kenasti üles riputatud. Aitäh teile.

Soojenduseks püüdsin jäljendada Kim Kardashiani aasta persesensatsiooni fotograafias, mis hoolimata oma täielikust ebardlikkusest on arvatavasti peaaegu et päris. Arvestades seda, et minu tuharad on märksa väiksemad kui tema omad.

Hetke seisuga olen ajaliselt korra läbi liikunud planeeritava showingu pikkuse. Enne olen teinud vaid lühikesi sutsakaid, mis võivad anda küll teatava tunnetusliku aspekti, kuid jäävad oma lühiduses siiski üpriski karikatuurseks. Soov on siiski tabada essentsi ja läbi selle pikema arenguga lahendust pakkuda. See essents on mu kehas olemas, kuid tihtilugu segab mu kalkuleeriv ja analüüsiv mõistus selle maksimaalset avaldumist. Täna öösel hakkangi tegelema selle minna laskmisega. Või mõtte- ning ka liikumismustrite teatava ümber kodeerimisega.

Pean andma aega. Laskma kehal end juhtida.

Esimene läbitantsimine oli selles suhtes edukas, et suutsin kuni lõpuni siiski vastu pidada, aga vähe ei olnud neid kordi, kus liikumise voolavus mingil hetkel lihtsalt katkes. See juhtus alati siis, kui liialt mõtlema hakkasin, et mida ma teen, mida järgmiseks... kuidas? kuidas? Kärsitusest tuleb lahti saada. Aega on terve maa ja ilm.
Plaanisin tänaseid salvestusi vaadata, aga jah... elu plaanid olid teistsugused.... ET SA KÄRVAKS JA MÄDANEKS, TÕBRAS!!!!!!!

Õmblema pean ka täna veel enne kui taas tööle asuda saan.

Tänase öö plaan on siis järgmine. Kõigepealt suits, pärast mida õmblustöö ja siis reaalne sisuline nikerdamine. Lukustatud.

Raho.