kaksteistkümnes

pühapäeva hommik, enam und ei näe eriti. olengi märganud, et kui ärkveloleku ajal ajagraafik tihe ja suht sündmusterohke, siis und väga palju ei näe. ilmselt mingi kompenseeriv infokoormuse jaotumine, või mine võta kinni, miks. võib-olla näen midagi aga ei mäleta lihtsalt, ka see on võimalik ja kõike ei tahagi ja polegi vaja mäeltada. panin täna paika, et iga päev peab jõudma kitarri harjutada, youtube'i pauerjoogatrenni teha ja kirjutada. järgmisest nädalast tegelen rohkem koreograafiaga. kontseptsioon hakkab kujunema, kuid läheb veel aega, peab endaga veel vaidlema... "raadioballeti" formaadiga jätkan, katsetuste seeriaid tuleb muidugi veel mitu. hetkel on veel suunava alapealkirja osas suured vaidlused...

ikkagi kummaline, kuidas ei ole võimalik unenägude osas anda välja värskeid uudiseid iga päev, kui seda tahaks nagu kuidagi programmiliselt teha ja jagada... alateadlik enesetsensuur? sellist asja nagu ei saaks olla olemas...ei teagi, et und ei näe polegi nii traagiline, kui kostuda võib. kui teadvus on alateavusega tasakaalus, siis lähtuvalt psühhoanalüüsist on lihtsustatult öeldes kõik hästi. huvitavam kui personaalselt tähenduslike unenägude vaatamine on välja peilida kollektiivsesse alateadvusse puutuv unenägude materjal. millisest repertuaarist meenus mulle taas üks varem nähtud uni (kui mu mälu mind ei peta, siis aastsal 2006), mille toimumiskohaks kanuti gildi saal.  

tüüpunenägu, mille sarnaseid võib näha  mõni teinegi etendaja (erinevate variatsioonide, sümbolite  ja ka loona aga tüüpiline ta ju on mu arvates):

kanuti gildi saal. etendus peaks kohe kohe hakkama. täis maja. olen koos kaasetendajatega güntheri ja mariolaga rahva seas. siis hakkab etendus peale, sirutan käe publiku keskelt välja, käsi venib meetrite pikkuseks (10 meetrit vähemalt) ja tõmban publikuvalguse maha. järgmine hetk peaks nagu laval olema aga laval on kohutavalt palju inimesi, kõik on tundmatud, neid on nii tihedalt nagu bussis, ja ma eriti ei mahu nende vahel liikuma. üritan siiski, teen katasid ja see näeb ikkagi välja nagu trügiksin rahva vahel… siis kostab kõrvalt garderoobist kiirabi sireeni moodi heli ja ma pääsen kuidagi garderoobi. seal annab parasjagu keegi otsi ja ma teen talle kunstlikku hingamist. päästjaid oli veel. endiselt oli suur rüsin ja palju rahvast… kuni ühe hetkega olid nad kõik kadunud. saabub üleni mustas priit ja küsib, et kas jäi midagi nägemata. ärkasin üles.