teine

teine päev

2. veebruar

siin ta siis nüüd on. esimene katse: millega ma siis tegelen pühavaimu saalis. tegevkunstnikuna. mmm. püüan sõnastada algideed võimalikult täpselt (ja kus on kontseptsioon? no vara veel. tulin ju eksperimenteerima ka selles mõttes, et ei ole kolm kuud varem tööd teinud, et saaks veebruaris kiirelt uue etenduse vormistada), niisiis nagu seletaksin oma vanaemale (Brian Eno ja Peter Schmidt’i oblique strategies soovitusel)

suunav küsimus: milline kunst mulle korda läheb: see mis võib isegi ärritada, kõigutab, võib-olla isegi vapustab, liigutab ja paneb mõtlema. on olnud juhus, et isegi aastat hiljem jõuab alles kohale kunstiteosest arusaamine või see nn elamus.

- väidetavalt on normaalsele persoonile olemuslik läheduse ja teineteise mõistmise vajadus ja koostööoskus liigikaaslastega tagab tavaliselt samaliigiliste isendite puhul paremad ellujäämise võimalused. küsimus omatte, kui normaalne suudab üks inimene kogu aeg olla…

- loen sellest soovituslikuna näivast väitest välja, et tegevkunstnikuna ellujäämiseks parim tee oleks koostöö. kellega siis? ilmselt üks koostööpartner on publik, sest tema kohalolu teeb etenduse.

minu vanaema jääks vist sellise selgituse peale siiski endiselt veidi nõutuks.

proovin teisiti. teine katse selgitada, millega ma siis tegelen:

meeldetuletusdks iseendale: valik pole kunagi vaba ja ääratult lai…

kui teemad märksõnadena ritta panna siis: reaalsus. illusioonid. publik. etendaja. teadvuse & alateadvuse tingimused. kokkupuutekohad. mänguline. keskkond. kommunikatsioon. ajuuringud. unenäod.

raamat stuudionurgas on ajauuringutest; rita carter "mapping the mind"*... sellest lähemalt järgmises postituses.

*raamat “mapping the mind” on populaarteaduslik bestseller (juba näen kritiseerijaid reas, kes seavad kahtluse alla toetumise populaarteaduslikule materjalile, jaaa las ta praegu jääda, see kriitikute rivi. seisma, ma kuulan, kui just on vaja kuulata, neid hiljem…), kus autor neuroloog rita carter pakub välja suhteliselt provokatiivseid selgitusi lähtudes viimastest ajuuuringutest. ajuuringute faktilises materjalis on minu jaoks midagi vabastavat.

 

ja kuna ma juba olen sättinud end unenägemise lainele, siis olen näinud aasta algusest saadik kohusetundlikult pea iga päev und. esimene vastuolu; et kohusetundlikult, samas, tegu on lihtsa tähelepanu suunamise ülesandega ja mälu harjutamisega.

päev ennem residentuuri nägin järgmist unenägu (katkend, mis on meeles):

(jälle) on palju inimesi. ruum: kohaliku kumu keskse koridori ja berliini haus der kulturen der welt ristand (berliini nn kultuurimaja nimetatakse tema arhitektuuriliselt erilise katuselahenduse tõttu "pregnant oyster"). eemal toimub mingi etteaste – kaks läbipaistvat suurt paberist lampide moodi toru, kus sees hõljuvad inimesed trajektooril üles alla, vahepeal kulgedes koos helendava toruga ruumis edasi - (visuaalina meenutab midagi kontrollitud plahvatuse laadset), hetk hiljem pakutakse elupaketti. pakett ise on mingi lahuseline õlitaoline ollus katseklaasis - lillades, hallides, tumesinistes ja mustades värvides vedelad, õlitihedusega ümarad moodustised. mõtlesin unes, vaadates paketti vastu valgust, et värvid on iseenesest täisa meeldivad, kuigi ei paista läbi... edasi ei mäleta.

(unenägude kirjeldustel on hektel lihtsalt illustreeriv roll)

mida siis nende unenägudega peale hakata. seda ma hetkel veel ei oska öelda. pigem on need ikkagi mulle endale abimaterjaliks mõtete konktetiseerimise juures.

seoseid: uni ja unistus - häälikuliselt sarnased (paronüümid). uni on püha.

taaskord puudutab lahenduse otsimine dilemmat vormi ja sisu küsimustes. sellistele unenägude baasil kokkukirjutatud stsenaariumitele oleks ilmselt toimivam väljund hoopis film või video, mitte elav, vahetu etenduslik või performatiivne vorm. ilmselt ei olegi vaja neid une+nägusid kohe lavastama hakata. visuaalses osas on muidugi unenägude ruumi -ja valguskujundus inspireeriv. teinekord võiks isegi unedest üks-ühele maha viksida. võimalik, et toetun valguslahendustes ja ruumikujunduses unenägude atmosfäärile... visuaalidega tundub olevat ikka ja jälle kaks põhilist võimalust: need kas illustreerivad teemat või siis pakuvad kujundlikku laiendust. abstraktne või konkreetne. mmmhm. ei tahaks sellega leppida, et ainult vastandid on võimalikud. võimalusi on rohkem.

 ja siin ma nüüd olen. teine päev residentuuris. pühavaimu saal. seinad ongi ümberringi mustad, terasmetsas ehk seal kus tavaliselt rahvas ootab enne etendust saalmiminekut on seinad värseklt tumehalliks värvitud ja kui seda halli hästi pinevalt vaadata on seinad ka veidi lillakat tooni.

tänasest hakkan taas mälu treenima - nn töötavat mälu.

kuna unenägemise lainele...siis,
kunagi psühhoanalüüsi loengusarjas osaledes, kui pidime analüüsima praktika mõttes üht enda unenägu. siis ei näinud ma nagu kiuste mitte kui midagi või ma vähemalt ei mäletanud ühtegi ning valisin analüüsimiseks ühe ammu nähtud unenäo, mis oli parasjagu sümboleid täis…unenägu ise ilmnes ajal, mil resideerusin berliinis ja osalesin wilhelm groener’i nimelise trupi produktsioonis, kus peamiseks töövahendiks olid grafoprojektorid ning unenäos olid põhitegelasteks kaks väliselt surnud rotti - üks vaatas mulle otsa pea kaenlas ja teine lebas niisama surnu moodi maas - kes osutusid lõpus siiski elusateks ja vudisid minema. mida iganes sümboliseerib rott mütoloogias, astroloogias või rottmees freud’i teooriates ma seda infot siinkohal ei arvestaks. pigem tundub mulle rott olevat selles unenäos kõigesööja sümbol. kes üritab pidevalt kohaneda ja kuidagi oludest välja vingerdada.