resident evil
talks.
tagasi saalis. ja
tagasi residendi lainel. igal tööpäeva hommikul nimelt, alates aasta algusest
saadik, on minu võtetud kohustus käia lasteaias lapsi liigutamas.
kuidas siiski
enamik kunstnikke suudab, ühildada (reeglina erialast) tööd (millest elada ja
arveid maksta) ja loomingut (see mis isiksusena võimsamalt arendab ja korda
läheb). ehh, pole kerge…kellelgi ilmselt.
nii.niiniii.
päevikupidamisest
sai küllalt. päevikupidamine on nagu mingi tühjenemise teemaga seotud. mida
rohkem kirjutad, seda vähem on tunnet, et kirjutistest saab mingi otsene lüli kunstilisele
tulemustele. eksperimenteerida, no selleks on vaja aega. kuidas neid erinevaid
kunstilisi suundi omavahel lepitada või siis ühildada. ideid on palju. kõigiga
korraga tegeleda ei jõua. niisiis valida on perfoka idee; siis (tantsu)etenduse;
raadiosaadete vahel; kontserdi tahaks ka kindlasti maha pidada, isegi kui ma
suudan ainult ühe loo mängida; siis jällegi oleks vaja ikkagi nende unenägude
põhjal teha hoopis animafilmide seeria (kahjuks ei tea jälle, missuguse
sihtkapitali poole ma peaksin sellise ideega pöörduma. tencu kutsuksin
animaatoriks kui ta nõus on – hilfe!).
muuseas täna, st homme kell 16.30 youtube jooga, kes tahab see võib ühineda, kuid anna endast teada nosnesse@gmail.com, kui soovid läbi astuda.
seitsmenda päevaküsimus:
-milline on sinu
arvates kõige pakilisem küsimus, kõige ohtlikum eelarvamus, kõige tähtsam
motiiv (või ajend), suurim hädaoht ja suurim kunstiline rõõm tänapäeval?
siinkohal saan ma kohe aru, kui palju rohkem lugejaid oleks sellele
küsimusele kui see oleks inglise keeles…
No comments:
Post a Comment