üksteist, üksteist.
esiteks, selgitus, miks mitu päeva pole postitusi olnud. väikesed tehnilised apsud,
mõningased juhtmeprobleemid ja nii see post nädalavahetustel ei käinudki. nüüd
siis taas kirjutmise lainel.
valmis siin üks vangerdus…
valmis siin üks vangerdus…
“kuhu koondub
stress?”
esimene tekst
residendi kodulehel saal.ee ehk repliik intellektuaalide teemal vajab
täiendamist:
miks
just selline
teema moodi suunaviit sai õhku visatud. viimasel ajal (eriti eelmisel
2011 euro
kultuuripealinna aastal) tundus mulle intellektuaalide küsimus taaskord
pinnale kerkivat. et tegemist on nagu üleliigse ballastiga, mida pole
vaja ühiskonnapilti. intellektuaalid ehk siis kirjanikud, teadlased,
filosoofid,
samas ka kunstnikud (mõtlen kunstnike all kõiki s.t.
erikunstivaldkondade
loomeinimesi), ühesõnaga inimesed, kes tegelevad ideede teostamisega (ka
mõte on materiaalne), kes pigem
hoiavad targu poliitilikast eemale ning nende maailmavaadete ning
visioonidega
tutvutakse reeglina nende tööde kaudu. jätan jutust meediakajastuse
osarolli praegu
välja.
eelmisel euroaastal linnaruumis installatsiooniga mässates (massinate hooldamine ja putitamine) tekitas võimaluse kohtuda pidevalt ja möödaminnes nn inimesega tänavalt, kes kõik avaldasid oma arvamust kunsti kohta. ma polnud sellist vaenulikkust enam ammugi kohanud, mida kunstiobjektide suunas lendu lasti (eranditega muidugi, oli ka positiivset). ei ole nagu suur uudis, samas nii vahetult omal nahal polnud seda vaerm tundnud. ja miks see meelest ei lähe on ikkagi see sama praegune turumajanduslik tarbimisühiskonna kontekst, kus kunstil ei ole enam sellist positsiooni, mis tal kunagi varemalt (ka muidugi tõusude ja mõõnadega) on olnud, või õigemini tänasel päeva normide kohaselt peaks tal olema turuväärtus?!?... mulje on tugev selle kogemuse põhjal, et kunst ei kuulu kohe kindlasti rahvale...
kellele ta siis kuuluma peaks...kunstnik ise on ilmselt siiski rahul, kui saab objekti püsti, arte-faktiga maha või teo tehtud... kas ta saaks muud moodi mõelda. oma oksa saagimine - nihilistlik.
eelmisel euroaastal linnaruumis installatsiooniga mässates (massinate hooldamine ja putitamine) tekitas võimaluse kohtuda pidevalt ja möödaminnes nn inimesega tänavalt, kes kõik avaldasid oma arvamust kunsti kohta. ma polnud sellist vaenulikkust enam ammugi kohanud, mida kunstiobjektide suunas lendu lasti (eranditega muidugi, oli ka positiivset). ei ole nagu suur uudis, samas nii vahetult omal nahal polnud seda vaerm tundnud. ja miks see meelest ei lähe on ikkagi see sama praegune turumajanduslik tarbimisühiskonna kontekst, kus kunstil ei ole enam sellist positsiooni, mis tal kunagi varemalt (ka muidugi tõusude ja mõõnadega) on olnud, või õigemini tänasel päeva normide kohaselt peaks tal olema turuväärtus?!?... mulje on tugev selle kogemuse põhjal, et kunst ei kuulu kohe kindlasti rahvale...
kellele ta siis kuuluma peaks...kunstnik ise on ilmselt siiski rahul, kui saab objekti püsti, arte-faktiga maha või teo tehtud... kas ta saaks muud moodi mõelda. oma oksa saagimine - nihilistlik.
fokuseerin
tähelepanu enam selle valdkonna esindajatele, kellele seisan veidi lähemal.
kodustatud ajakirjanikku pole käepärast võtta ja polegi suurt lugu. võtsin kätte küsimused, küll veidi vanad - eelmisest sajandist, kuid endiselt aktuaalsed. sobivad hästi teemasse ja pärinevad aastast 1997 prantsuse kirjandusajakirjast La Règale du Jeu, mille toimetaja Philippe Sollers, tegi seda küsimustikku kasutades ülemaailmse uurimuse erinevate intellektuaalide seas.
ka Kaplinski räägib päris põhjalikult ööülikooli saates Sollers'i küsimustikus silmas peetud eelmise sajandi kogemustest ja järeldustest ühe konkreetse nurga alt: http://arhiiv.err.ee/vaata/raadio-ooulikool-raadio-ooulikool-esimene-maailmasoda-ja-intellektuaalid
niisiis, kui ma asendasin mõiste intellektuaal sõnaga kunstnik, siis samad küsimused, mida on esitatud intellektuaalidele, võiksid pakkuda pinget ka kunstnikele.
kodustatud ajakirjanikku pole käepärast võtta ja polegi suurt lugu. võtsin kätte küsimused, küll veidi vanad - eelmisest sajandist, kuid endiselt aktuaalsed. sobivad hästi teemasse ja pärinevad aastast 1997 prantsuse kirjandusajakirjast La Règale du Jeu, mille toimetaja Philippe Sollers, tegi seda küsimustikku kasutades ülemaailmse uurimuse erinevate intellektuaalide seas.
ka Kaplinski räägib päris põhjalikult ööülikooli saates Sollers'i küsimustikus silmas peetud eelmise sajandi kogemustest ja järeldustest ühe konkreetse nurga alt: http://arhiiv.err.ee/vaata/raadio-ooulikool-raadio-ooulikool-esimene-maailmasoda-ja-intellektuaalid
niisiis, kui ma asendasin mõiste intellektuaal sõnaga kunstnik, siis samad küsimused, mida on esitatud intellektuaalidele, võiksid pakkuda pinget ka kunstnikele.
küsimustele
vastaja on Susan Sontag, keda allpool toodud Sollers'i küsimused
provotseerisid üheksat vastust kirjutama (või õigemini mõtlema)...
vangerdus antagu mulle andeks (vana post-modernne võte), kasutada tsitaate ja teiste tekste oma äranägemise järgi.
tõlge on pisut puine, kuid mõtet ei ole väänatud.
niisiis, Susan Sontagi vastused küsimustele intellektuaalide vastutusest ja rollist.
lugeda siis teksti nii, et mõiste - intellektuaal all mõelda kunstnik. (kuigi lõpupoole see kunstniku pookimine nii hästi ei üldista, kui intellektuaal...kuid olgu, las ta olla)
vangerdus antagu mulle andeks (vana post-modernne võte), kasutada tsitaate ja teiste tekste oma äranägemise järgi.
tõlge on pisut puine, kuid mõtet ei ole väänatud.
niisiis, Susan Sontagi vastused küsimustele intellektuaalide vastutusest ja rollist.
lugeda siis teksti nii, et mõiste - intellektuaal all mõelda kunstnik. (kuigi lõpupoole see kunstniku pookimine nii hästi ei üldista, kui intellektuaal...kuid olgu, las ta olla)
(lähen uuesti üle laustekstivormile...)
-mida tähendab mõiste intellektuaal ( kunstnik) tänasel päeval? kas sa pead end kusntnikuks või pigem hakkab see termin sulle vastu?
mida tähendab mõiste intellektuaal (kunstnik) tänasel päeval, esmalt tähendab see igasuguseid konverentse ja ümarlauavestluseid, diskussioone ja sümpoosiume ajakirjades intellektuaalide (kunstniku) rollist, kus teada-tuntud intellektuaalid (kunstnikud) on nõustunud arvamust avaldama selle tegelaskonna ebaadekvaatsuse, kergeusklikkuse, autuse, reeturlikkuse, tähtsusetuse teemal, nende iganenud staatuse ja neid ähvardavale või juba jõustuma hakanud kadumise kohta, ühesõnaga tegelaskonna kohta, kuhu nad ka ise kuuluvad, mida tõestab nende osalus sellistel sündmustel.
küsimus, kas ma näen end ühena intellektuaalidest (kunstnikest), (proovin võimalikult vähe ja nii vähe kui võimalik tegelda iseenda nägemisega) on kõrvaline küsimus. ma vastan, kui mind kõnetatakse vastavalt.
milline on intellektuaalide (kunstnike) roll tänapäeval? kas nende missioon on lõppenud või on neil maailmas endiselt tähtis ülesanne täita? olles riigi kodanik, mille poliitilika ja eetiline kultuur edutab ja suurendab umbusku, hirmu, ja põlgust intellektuaalide (kunstnike) suhtes (lugeda üle Tocqueville), riigist kus on kõige arenenum anti-intellektuaalne traditsioon kogu planeedil, viidates siinkohal veidi vähem ärakurnatud vaadetele Euroopas. ei, nende "missioon" (nagu küsimus on esitatud) ei ole lõppenud.
loomulikult, räägib liigagi hästi intellektuaalide (kunstnike) eest see, kui oodata suuremalt enamuselt neilt maitsekat lähenemisviisi protesteerimaks ebaõigluse vastu, kaitstes ohvreid või esitadas väljakutset valitsevate autoritaarsele vagadusele.
enamus intellektuaale (kunstnikke) on ühteaegu nii konformistid, kui ka vägagi (teenistus)valmis toetama ebaõiglaste sõdade süüdimõistmist - nagu ka suurem osa teisi inimesi kes on teegusad elukutseliste haritlastena.
inimesed, kes on andnud intellektuaalidele (kunstnikele) hea nime nagu tülitekitajad, südametunnistuse hääled, nende hulk on alati olnud tähtsusetu. intellektuaalid (kunstnikud) kes vastutustundlikult valivad pooli, võtavad seiukohti ja seavad end "kuulirahe" ette, seistes selle eest, millesse nad usuvad (nagu nt olla opositsioonis petitsioonide allkirjastamisele), on märksa vähem tavaline nähtus, kui intellektuaalid (kunstnikud), kes võtavad avalikus arutelus seisukohti, emba kumba kas siis teadlikus halvas usus või häbitus ignorantsuses selle kohta, mille kohta nad otsuseid langetavad: iga André Gide, või George Orwell'i või Norberto Bobbio või Andrei Sakharov'i või Adam Michnik'i, kümne Romain Rolland'i või Ilja Ehrenburg'i või Jean Baudrillard'i või Peter Handke, jne, jne, jne asemel.
kuid kas see saaks olla teisiti?
mida tähendab mõiste intellektuaal (kunstnik) tänasel päeval, esmalt tähendab see igasuguseid konverentse ja ümarlauavestluseid, diskussioone ja sümpoosiume ajakirjades intellektuaalide (kunstniku) rollist, kus teada-tuntud intellektuaalid (kunstnikud) on nõustunud arvamust avaldama selle tegelaskonna ebaadekvaatsuse, kergeusklikkuse, autuse, reeturlikkuse, tähtsusetuse teemal, nende iganenud staatuse ja neid ähvardavale või juba jõustuma hakanud kadumise kohta, ühesõnaga tegelaskonna kohta, kuhu nad ka ise kuuluvad, mida tõestab nende osalus sellistel sündmustel.
küsimus, kas ma näen end ühena intellektuaalidest (kunstnikest), (proovin võimalikult vähe ja nii vähe kui võimalik tegelda iseenda nägemisega) on kõrvaline küsimus. ma vastan, kui mind kõnetatakse vastavalt.
milline on intellektuaalide (kunstnike) roll tänapäeval? kas nende missioon on lõppenud või on neil maailmas endiselt tähtis ülesanne täita? olles riigi kodanik, mille poliitilika ja eetiline kultuur edutab ja suurendab umbusku, hirmu, ja põlgust intellektuaalide (kunstnike) suhtes (lugeda üle Tocqueville), riigist kus on kõige arenenum anti-intellektuaalne traditsioon kogu planeedil, viidates siinkohal veidi vähem ärakurnatud vaadetele Euroopas. ei, nende "missioon" (nagu küsimus on esitatud) ei ole lõppenud.
loomulikult, räägib liigagi hästi intellektuaalide (kunstnike) eest see, kui oodata suuremalt enamuselt neilt maitsekat lähenemisviisi protesteerimaks ebaõigluse vastu, kaitstes ohvreid või esitadas väljakutset valitsevate autoritaarsele vagadusele.
enamus intellektuaale (kunstnikke) on ühteaegu nii konformistid, kui ka vägagi (teenistus)valmis toetama ebaõiglaste sõdade süüdimõistmist - nagu ka suurem osa teisi inimesi kes on teegusad elukutseliste haritlastena.
inimesed, kes on andnud intellektuaalidele (kunstnikele) hea nime nagu tülitekitajad, südametunnistuse hääled, nende hulk on alati olnud tähtsusetu. intellektuaalid (kunstnikud) kes vastutustundlikult valivad pooli, võtavad seiukohti ja seavad end "kuulirahe" ette, seistes selle eest, millesse nad usuvad (nagu nt olla opositsioonis petitsioonide allkirjastamisele), on märksa vähem tavaline nähtus, kui intellektuaalid (kunstnikud), kes võtavad avalikus arutelus seisukohti, emba kumba kas siis teadlikus halvas usus või häbitus ignorantsuses selle kohta, mille kohta nad otsuseid langetavad: iga André Gide, või George Orwell'i või Norberto Bobbio või Andrei Sakharov'i või Adam Michnik'i, kümne Romain Rolland'i või Ilja Ehrenburg'i või Jean Baudrillard'i või Peter Handke, jne, jne, jne asemel.
kuid kas see saaks olla teisiti?
palju on räägitud intellektuaalide (kunstnike) vigadest, nende vastutustundetusest, nende pimedusest ja vastutustundetusest? mida arvad nendest süüdistustest? kas oled kriitikaga nõus või vaidled sellele kriitikale vastu?
olgugi, et intellektuaale (kunstnikke) on igasuguseid, sealhulgas ka natsionaliste ja usklikke, tunnistan üles, et olen erapooletu selle ilmalikus, kosmopoliitses, karjavaimu vastastases mitmekesisuses. "juurteta intellektuaal (kunstnik)" tundub olevat erandlik vormel. intellektuaali (kunstniku) all pean silmas "vaba" intellektuaali (kunstnikku); kedagi, kes väljaspool oma professionaalset või tehnilist või kunstilist kogemust ja asjatundlikkust, on pühendunud vaimu rakendamisele või treenimisele ning seetõttu (loogilise järeldusena) kaitseb vaimset elu, kui sellist.
spetsialist võib olla muuhulgas ka kirjeldatud "vaba" intellektuaal (kunstnik). kuid intellektuaal (kunstnik) ei ole kunagi lihtsalt spetsialist. intellektuaal (kunstnik) ollakse, sest sellel kellelgi on (või peaks olema) teatud standardid moraalikindlusest või sirgeseljalisusest ning vastutus oma diskursuse ees. mis on üks asendamatu intellektuaali (kunsntiku) panus: omada arvamust diskursusest, mis ei ole lihtsalt instrumentaalne ja muganduv.
missugused on teie arvates suurimad takistused intellektuaalidele (kunstnikele) teie riigis - meedia ükskõiksus, arvamuste kaos, poliitiline repressioon, või mis?
kui palju võib olla kuuldud seda väidet; intellektuaalide (kunstnike) aeg on möödas, see on iganenud nähtus või midagi sarnast, et see või too on "viimane intellektuaal (kunstnik)" maapeal?...
mida peate intellektuaalide (kunstnike) puhul kõige pakilisemateks ülesanneteks, millised on kõige ohtlikumad eelarvamused, kõige tähtsamad motiivid, kõige suuremad hädaohud ja suurimad intellektuaalsed (kunstilised) rõõmud tänasel päeval?
tänapäeval on intellektuaalil (kunsntnikul) kaks ülesannet, täpselt nii nagu eilsel päevalgi. üks ülesanne on seotud haridusega või haritusega???;
arendada dialoogi ja toetada õigust erinevate häälte mitmekesisusele, et erinevad hääled oleks kuuldavad, tugevdada skeptilisust vastuvõetud arvamuse osas. mis tähendab, seista nende eest, kelle jaoks harimise idee kultuuris on ideede paljundamine ("ideaalide"), nagu näiteks rahvuse või hõimu armastus.
teine ülesanne on vastuoluline. toimunud on hirmuäratavalt suur muutus moraalsetes hoiakutes kahel viimasel dekaadil juhtivates kapitalistlikes riikides. muutus mille kvaliteedimärgiks või iseloomulikuks tunnuseks on kõige idealistliku umbusaldamine, ka altruismi; igasuguste kõrgete standardite, nii kultuuri põhiste kui ka moraalsete standardite umbusaldamine. thacherism'i ideoloogia levib igal pool, ja massimeedia, mille funktsioon on edutada tarbimist, levitada narratiive ja ideid väärtustest ja väärtusetusest, mille järgi inimesed joonduvad ja ennast mõtestavad.
intellektuaalidel (kunstnikel) on sisyphose'lik ülesanne, jätkata vaimse elu standardi kehastamist (kaitsmist), ja diskursuse oma samuti, ehk kehastada kõike muud, mida levitab nihilistlik meedia. nihilismi all pean silmas mitte ainult relativismi, huvide privatiseerimist, mis on valitsevaks standardiks haritud klasside hulgas igal pool maailmas, vaid samuti kõige hilisemat ja hävitavamat nihilismi, mis on kehastunud nn kultuurilis demokraatlikus ideoloogias; silmapaistvuse ja esmaklassilisuse vihkamine, saavutused "elitaristina", ekslusiivsus.
intellektuaali (kunstniku) moraalne kohustus saab alati olema keeruline, sest on enam kui üks "kõrgeim" väärtus, ja on rida konkreetseid asjaolusid, kus kõik see, mis on tingimusteta hea saab lugupidamise osaliseks - kus tõepoolest mõlemad need väärtused võivad tõestada hoopis kokkusobimattust.
näiteks; mõista tõde ei tähenda, et see teeb õigluse eest võitlemise kergemaks. selleks, et tuua välja tõde, võib tunduda õige tõe mahasalgamine. intellektuaal (kunstnik) loodab, et ta ei pea valima. kuid kui valik õigluse ja tõe vahel on vältimatu - nagu see teinekord on - siis intellektuaal (kunstnik?) kaldub pigem tõe poole, mulle tundub.
mis ei ole seejuures viimane, mida intellektuaalid (kunstnikud), parimate-kavatsustega- intellektuaalid (kunstnikud) on ära teinud (või korda saatnud). eranditult, kui intellektuaalid (kunstnikud) kirjutavad millelegi alla või ühinevad mõne üritusega, on tõde see, kõiges oma keerukuses, millele pööratakse vähe tähelepanu.
hea reegel ennem kui minna marssima tänavatele või kirjutada alla millele iganes (nt järjekordsele petitsioonile):
kellele või millele iganes kuulub sinu sümpaatia või kelle/mille poole sind ka ei tõmba, sul pole mingisugust õigust avalikule arvamusele, välja arvatud juhul kui sa oled olnud seal, kogenud otse allikast või vahetult, olnud arvestatava aja sellel maal, mille kohta avaldad arvamust, või sõja, või ebaõigluse, või misiganes teema üle sa arutled.
ilma otseallikateta, vahetu ning oma kõrvaga kuuldud teadmiste- ja kogemusteteta: vaikige.
enesekindluse teemal - hullem kui naiivsus on see - kui nii mitmed intellektuaalid (kunstnikud), võtavad avalikult sõna ja avaldavad oma seisukohti ning toetavad kollektiivseid aktsioone, mis puudutavad maid ja olukordi, mille kohta nad ei tea ligilähedaseltki suurt midagi; keegi pole paremini öeldnud, kui üks enim kompromiteeritud 20. sajandi intellektuaal Bertolt Brecht (kes küllap vist ikka teadis, millest ta rääkis)
arglik tõlge:
arendada dialoogi ja toetada õigust erinevate häälte mitmekesisusele, et erinevad hääled oleks kuuldavad, tugevdada skeptilisust vastuvõetud arvamuse osas. mis tähendab, seista nende eest, kelle jaoks harimise idee kultuuris on ideede paljundamine ("ideaalide"), nagu näiteks rahvuse või hõimu armastus.
teine ülesanne on vastuoluline. toimunud on hirmuäratavalt suur muutus moraalsetes hoiakutes kahel viimasel dekaadil juhtivates kapitalistlikes riikides. muutus mille kvaliteedimärgiks või iseloomulikuks tunnuseks on kõige idealistliku umbusaldamine, ka altruismi; igasuguste kõrgete standardite, nii kultuuri põhiste kui ka moraalsete standardite umbusaldamine. thacherism'i ideoloogia levib igal pool, ja massimeedia, mille funktsioon on edutada tarbimist, levitada narratiive ja ideid väärtustest ja väärtusetusest, mille järgi inimesed joonduvad ja ennast mõtestavad.
intellektuaalidel (kunstnikel) on sisyphose'lik ülesanne, jätkata vaimse elu standardi kehastamist (kaitsmist), ja diskursuse oma samuti, ehk kehastada kõike muud, mida levitab nihilistlik meedia. nihilismi all pean silmas mitte ainult relativismi, huvide privatiseerimist, mis on valitsevaks standardiks haritud klasside hulgas igal pool maailmas, vaid samuti kõige hilisemat ja hävitavamat nihilismi, mis on kehastunud nn kultuurilis demokraatlikus ideoloogias; silmapaistvuse ja esmaklassilisuse vihkamine, saavutused "elitaristina", ekslusiivsus.
intellektuaali (kunstniku) moraalne kohustus saab alati olema keeruline, sest on enam kui üks "kõrgeim" väärtus, ja on rida konkreetseid asjaolusid, kus kõik see, mis on tingimusteta hea saab lugupidamise osaliseks - kus tõepoolest mõlemad need väärtused võivad tõestada hoopis kokkusobimattust.
näiteks; mõista tõde ei tähenda, et see teeb õigluse eest võitlemise kergemaks. selleks, et tuua välja tõde, võib tunduda õige tõe mahasalgamine. intellektuaal (kunstnik) loodab, et ta ei pea valima. kuid kui valik õigluse ja tõe vahel on vältimatu - nagu see teinekord on - siis intellektuaal (kunstnik?) kaldub pigem tõe poole, mulle tundub.
mis ei ole seejuures viimane, mida intellektuaalid (kunstnikud), parimate-kavatsustega- intellektuaalid (kunstnikud) on ära teinud (või korda saatnud). eranditult, kui intellektuaalid (kunstnikud) kirjutavad millelegi alla või ühinevad mõne üritusega, on tõde see, kõiges oma keerukuses, millele pööratakse vähe tähelepanu.
hea reegel ennem kui minna marssima tänavatele või kirjutada alla millele iganes (nt järjekordsele petitsioonile):
kellele või millele iganes kuulub sinu sümpaatia või kelle/mille poole sind ka ei tõmba, sul pole mingisugust õigust avalikule arvamusele, välja arvatud juhul kui sa oled olnud seal, kogenud otse allikast või vahetult, olnud arvestatava aja sellel maal, mille kohta avaldad arvamust, või sõja, või ebaõigluse, või misiganes teema üle sa arutled.
ilma otseallikateta, vahetu ning oma kõrvaga kuuldud teadmiste- ja kogemusteteta: vaikige.
enesekindluse teemal - hullem kui naiivsus on see - kui nii mitmed intellektuaalid (kunstnikud), võtavad avalikult sõna ja avaldavad oma seisukohti ning toetavad kollektiivseid aktsioone, mis puudutavad maid ja olukordi, mille kohta nad ei tea ligilähedaseltki suurt midagi; keegi pole paremini öeldnud, kui üks enim kompromiteeritud 20. sajandi intellektuaal Bertolt Brecht (kes küllap vist ikka teadis, millest ta rääkis)
When it comes to marching many do not know
That their enemy is marching at their head.
The voice which gives them their orders
Is the enemy's voice and
The man who speaks of the enemy
Is the enemy himself. arglik tõlge:
mis puutub marssimisse paljud ei tea
et nende vaenlane marsib nende peas
hääl, mis jagab neile käsklusi
on vaenlase hääl ja
inimene, kes räägib vaenlase nimel
kehastab ise vaenlast.
küsimusi....?
No comments:
Post a Comment