viies

viies päev….

eile jäin ööseks. magasin rahulikult. pühavaimu saalis kummitusi ei märganud.

ärkasin selle peale, et koristaja tuli. pühapäeva varahommikul, täitsa krapsakas daam! respekt. töö vajas tegegmist. seega unenägu, mis oli üks paras virr-varr ei olnud enam meeles. 

programmis oli täna krõõdaga koos jooga trenn. enesetunne sai kohe parem. enesekindlam. 

ma ju proovin muidu ka iga päev teha oma tähtsad viie looma harjutused, et hoida meeled ärksana. peab tunnistama, et kahjuks iga päev ennem veebruari ei ole siiski jõudnud. selles mõttes pühavaimu saal distsiplineerib.

muidu võtsin veidi puhkepäevalikumalt, peale uneaja võiks muidu ka jääda hetk aega mitte kui midagi mõelda. võin öelda, et mittekristlasena (ei ole nimelt ühegi sekti liige... see pühavaimu nimi hakkab juba kuplisse. tunne selline. kuigi nimi on pagan hea residendi jaoks. märkan, et siin otsin põhjendusi oma mittekristlikule suhtumisele). et siis ikkagi järgin tunde järgi, kui on vaja, tuleb võtta puhkepäev, või puhketund või kas või minutid. kuigi, tähtajad muudavad kohe suhtumist ja isegi ei mõtle enam mitte kui mingisugusele puhkusele.
ajuuuringud sekundeerivad pingetaluvuse jutule:  
inimesed, kel diagnoosiks maniakaal-depressivne ja need kes loomingulised, neil on mõningased sarnased tunnused: nimelt on neil suutlikkus hästi toimida vähese arvu unetundide puhul – fokuseeruda intensiivselt tööle ning võime tajuda emotsioonide sügavust ja varieeruvust. kus depressioon tõstatab küsimusi, mõtiskleb ja kahtleb, seal maania vastab jõuliselt ja kindlalt.