seitsmeteistkümnes

 seitseteist…

kirjutan stsenaariumi, millest eksperimendi ajal kinni hoida, etendajana olen veidi roostes… esialgu ei lähe eriti lobedalt. hetkel ei saa üle nähtusest publik ja etendaja ja on imelik nähtus, see teiste ees esinemine. ‘teised’ on tundmatud tavaliselt, reeglina käituvad koolitatult ja viisakalt. isegi kui ei meeldi või ei saa aru. miks peaks teatrikeskkond olema teistsugune kui kahe inimese omavaheline dialoog. iga teine inimene on omamoodi tundmatu. kohtumine ‘tundmatuga’ pidavat olema ainuke asi, mis inimest tõsiselt mõjutada võib, muutuma suunata suudab ja kõik need muud arenemisevõimaluse jutud…