viisteistkümnes

viisteist, kuusteist…

(võtan selle eneseväljenduse teema siiski veelkord üles. ise ma selle otsa komistan koguaeg viimasel ajal ja ise peaksin saama ka sellest üle astutud. olgu öeldud taas, et päris ilma kannatamise või mässamiseta ei saa… või õigemini ma sõnastaks selle pigem teisiti, et ilma teatud askeesita ei saa kunsti teha. kusagil on ikka käärid sees…

siin ma nüüd olen. veidi ‘kannatanud’ pühavaimu isolatsioonis ja see on hea. jõudsin siiski otsusele, et tahan etendust teha. ka see on hea. tantsuetendust tahan ka. seda viimast, kas või juba selletõttu, et oleks nagu kahju seda kunagi korralikult treenitud keret raisku lasta…((ise ka imestan praegu, et ma selliselt väljendusin)), tantsuetendus tuleb odavam ka muidugi, arvestades, et ma väga palju lavakujundust ei kasuta ja matejal on inimene ise, soolo puhul pole vaja ka teisi etendajaid palgata. ajakulu on see kallim osa protsessist. mul võiks olla äravahetamiseni sarnane dublant, juhul kui ma peaks haigeks jääma, või kui kondid valutavad vms samas ma võin end alati ka mõne asjaga asendada ... kehavisuaalne väljendus on iseenesest mu jaoks kõige tuttavam laad, kuigi ega suurt vahet ei ole enne ja praegu skaalal. kui alustasin arvasin tantsu olevat tundmatu valdkonna, selletõttu huvitava, siis praegu on ka tundmatut palju. veidi olen rooste läinud etendamise mõttes… see läheb muidugi üle peale mõnigaseid eksperimente pühavaimu saalis aga ikkagi. järjepidevus on oluline enesekindluse seisukohast)). nimelt paar viimast aastat, korraldades peamiselt festivale ja tehes teisi installatsiooni ja raadiokunsti ühisprojekte, igatpidivajalik aeg, aga ma arvestasin selle täesti valesti välja, et mul jääb siis ka veel aega tegeleda omaalgatuslikult etendustega… jätkusuutlikult ei tööta ikka selline mudel, et teen ise festivali ja ise etendan ka. kuigi kui ma nüüd vaatan oma vabakutselisi kunstnikust sõpru ja tuttavaid kõrvalt ((tähelepanek; enamus sõpru on kunstnikud)), siis ka nemad on osaliselt hakanud tegelema tingimuste loomisega endale ja teistele (ehk siis korraldama ja organiseerima) ning omatöödeks väga palju aega üle ei jäägi. ehk siis potentsiaalsetest kunstnikest on saamas funktsionäärid ((imelik sõna funtksionäär, nagu pasknäär, muidu ilus lind))… kahju lugu, kui asjade korralduses mingeid muudatusi ette ei võeta, siis on kahju lugu…

kaldusin teemast veidi kõrvale… niisiis;

kuigi ma saan end vajadusel ka täiesti korralikult välja elada diskosaalis otsustasin siiski lava kasuks. samas, ega diskosaalis selliseid üliaktiivseid sussisahistajaid väga avali süli ka vastu ei võeta. ei ole kerge kusagil selle läbilöömisega. mulle on isegi kord öeldud klubitantsupõrandal, et kuule võta vaiksemaks, võtad liiga palju ruumi ja see siin parasjagu on minu ruum. nojah. väljendusin muidugi selgesõnaliselt, et see on rohkem nagu tema probleem, kes ees see mees, sest ruumi on ju küll veidi eemal, kuid ju talle meeldis just see prozektor või mine võta kinni, igastahes läksin ja tantsisin igaks juhuks siiski teise koha peal edasi, just selliste pisiasjade pärast kakelda ei ole nagu mõtet.

tantsu juures meeldib veel, et  tantsuline eneseväljendus tasakaalustab liigset mõistuspärasust. ja see ei tähenda, et tants oleks kuidagi mõistusevastane tegevus. meeldib tantsu juures teatud tabamatus. isegi siis kui koreograafia on väga konkreetne, ikkagi jääb midagi seletamatut…kuigi ka keel on abstraktne ja kokkuleppeline…)
 

jah,

tänaseks kõik. homme ka päev